• Eesti

Kasvuhoonegaasidega kauplemine Eestis

CO2 kaubandus, Eesti uudised - eteap February 22, 2010

Keskkonnatehnika 1/10, Kaire Kuldpere (Riigikontroll)

Konkurentsis püsimiseks tuleb et­tevõtetel tulevikus jälgida, et nad teki­taksid võimalikult vähe kasvuhoonegaa­se. Eelised on ettevõtetel, kelle tootmine fossiilkütustest palju ei sõltu. Praegu on Eesti majandus väga süsinikumahukas: oleme üks suuremaid saastajaid ühe ela­niku kohta Euroopas. Aastal 2006 heideti Eestis õhku ühe elaniku kohta 14 tonni CO, ekvivalenti, Euroopa Liidu liikmesriikides on keskmine 10,4 tonni. Eelkõi­ge põhjustab seda põlevkivi kasutamine elektri tootmisel. Kuna rahvusvaheline, sh Euroopa Liidu kliimapoliitika taotleb kasvuhoonegaaside vähendamist, on tu­levikus iga tonni süsinikdioksiidi õhku­paiskamine seotud suurte kuludega.

Riigikontroll auditeeris 2009. aastal, kas riik on teinud kõik endast oleneva selleks, et aidata Eestis tekkivaid kasvuhoonegaa­side (KHG) koguseid vähendada. Auditi käigus hindas Riigikontroll, kuidas riik on juhtinud kasvuhoonegaaside vähen­damiseks vajalikku tegevust ning kui­das on Eestis rakendatud Euroopa Liidu sisest KHG heitkogustega kauplemist. Käesolev artikkel keskendub Euroopa Liidu kauplemissüsteemi rakendamise auditeerimise tulemustele.

Kauplemissüsteemis saab riik suunata et­tevõtteid kasvuhoonegaase vähendama, otsustades kasvuhoonegaasidega kaup­lemise jaotuskavas, kui palju ettevõtetele lubatud heitkoguste ühikuid eraldada. Euroopa Liidu direktiiv kasvuhoonegaa­sidega kauplemise kohta nõuab, et jaotuskava koostamisel tuleb liikmesriigil ühikute jagamisel võtta arvesse ettevõtte heite vähendamise potentsiaali.

Esimesel kauplemisperioodil (2005-2007) oli Eesti ja ka teiste Ida-Euroopa riikide jaotuskavades lubatud heitkoguste ühikute kogus oluliselt suurem ettevõtete tegelikust koguemissioonist (vt joonis 1). Seetõttu teenisid ettevõtted ülejäävate ühikute müügist märkimisväärseid sum­masid. Euroopa Komisjon eeldas, et Ida-Euroopa riigid kasutavad saadud müü­gitulu keskkonnainvesteeringuteks ja tootmise tõhususe tõstmiseks, kuid seda ei tehtud. Riigikontroll küsitles kauple­missüsteemis osalevaid ettevõtteid ning enam kui pooled ühikuid müünud vasta­jatest kinnitasid, et nad ei investeerinud KHG-dega kauplemise tulu heite vahen­damisse. Ka riik ise võttis Eesti Energia kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste ühikute müügist saadud üle kahe miljardi krooni dividendina riigieelarvesse, luues ettevõtetele illusiooni, et emissiooni vä­hendamiseks investeeringute tegemist ei oodatagi.

Esimesel kauplemisperioodil said pea­le Eesti ka mitmed teised Ida-Euroopa riigid heitkoguste ühikuid suures kogu­ses müüa, mistõttu tekkis turul ühikute üleküllus. Nõudluse puudumise tõttu langes ühikute turuhind ligi 30 eurolt 8 eurosendile ühe tonni CO2 ekvivalendi kohta. Kuna sellise hinnaga on odavam ühikuid juurde osta kui saaste vahenda­misse investeerida, tähendas see sisuliselt kauplemisperioodi läbikukkumist. Kui riigid esitasid Euroopa Komisjonile oma heitkoguste ühikute taotlused 2008. aas­tal alanud kauplemisperioodiks, ei koos­kõlastanud Euroopa Komisjon paljude riikide (sh Eesti) taotlusi, sest pidas taot­letud saastekvooti liiga suureks. Esimese perioodiga võrreldes taotles Eesti luba­tud heitkoguste ühikuid ligi 25% roh­kem. Kui esimesel kauplemisperioodil oli jaotuskavas toodud ühikute kogus 18,6 miljonit tonni aastas, siis teiseks kauple­misperioodiks taotleti 24,4 miljonit tonni aastas (vt joonis 2). Euroopa Komisjoni hinnangul näitasid 2005. aasta tõendatud heitkogused ning Eesti kasvuhoonegaasi­de prognoosid oluliselt väiksemaid heitkoguseid, jaotuskavas polnud emissiooni võimalikku suurenemist piisavalt põh­jendatud ega analüüsitud ettevõtete või­malusi saastamist piirata. Seetõttu leidis Euroopa Komisjon, et Eesti jaotuskava ei vastanud Euroopa Liidu kasvuhoonegaasidega kauplemise direktiivi! eesmärkidele ega selles esitatud nõuetele ning kärpis taotletud saastekvoodi üldkogust ligi poole võrra (vt joonis 2), andes see­ga lubatud heitkoguste ühikute jaotamise senisele praktikale negatiivse hinnangu.

Euroopa Komisjoni otsus näitas, et Eesti riik ei suutnud jaotuskava eelnõuga taotletud lubatud ühikute kogust piisava­te argumentidega põhjendada. Seetõttu pidid ka kauplemissüsteemis osalevad ettevõtted oma plaanid väga kiiresti üm­ber tegema ning arvestama, et ühikute müümise asemel peavad mitmed neist tõenäoliselt hoopis ostma hakkama (vt joonis 1,2008. aasta). Eesti vaidlustas kärpimisotsuse Euroopa Kohtus ja saavutas võidu. Kohtu hinnangul ületas Euroopa Komisjon aastaseid lubatud heitkoguseid Eestile ette kirjutades talle õigusaktidega antud volitusi. Praegu püüab Eesti läbi­rääkimiste teel komisjonilt suuremaid ühikute koguseid saada. Samas ütles EL-i keskkonnavolinik kohtuotsust kommen­teerides, et komisjon lähtub läbirääkimis­tel tõendatud heitkogustest ning aastate 2005-2008 tõendatud koguste põhjal võib väita, et kärbitud kogus on õige. Seega ei tähenda Euroopa kohtu otsus, et ettevõt­ted saaksid lubatud heitkoguste ühikuid kindlasti tasuta juurde.

Riigikontroll leidis auditi käigus, et kauplemise tulemusel pole Eesti kasvu­hoonegaaside koguheide ega ka majan­duse süsinikumahukus vähenenud, mis näitab, et kogu süsteemi ülalpidamiseks on riik kulutanud raha ja aega, ilma et va­jalikku tulemust oleks saavutatud, laotus­kavade koostamise se­nise korralduse halvim tagajärg on see, et riik andis ettevõtjatele vale signaali, justkui oleks kauplemine lihtne ra­hateenimise võimalus ning kasvuhoonegaa­side vähendamist ettevõtetelt selle tulemusel ei oodata. Jaotuskava kinnitamise venimi­ne pikale perioodile, kärpimine ja kohtu­vaidlused tekitasid kauplemissüsteemi ettevõtetes ebakindlust ning valesid oo­tusi riigi varasemate lühinägelike otsuste tõttu. Konkurentsis püsimiseks tuleb aga ettevõtetel seni tegemata jäänud keskkonnainvesteeringud ära teha ning selleks raha leida on praegu oluliselt raskem.

RIIGIKONTROLLI HINNANGUL EI PAKU EESTI HEITEKAUBANDUSE TURULE KVALITEETSET „KAUPA”

Kasvuhoonegaasidega kauplemise jaotus­kava alusel väljastatud kauplemisloa koha­selt peavad ettevõtted igal aastal esitama aruande õhkuheite koguste kohta. Aruan­ded läbivad kontrolli ehk tõendamise, mis peab tagama ettevõtete poolt õhku heide­tud kasvuhoonegaaside koguse õigsuse ja seega ka kaubeldavate ühikute tõelevasta­vuse. Tõendamise käigus peab tõendaja veenduma, et ettevõttes kasvuhoonegaa­side koguste määramiseks kasutatavate mõõteriistade, kaalude, laborite jmt serti­fikaadid ja dokumendid on õiged ja keh­tivad ning CO2 määramisel ei ole tehtud selliseid vigu, mis võivad mõjutada õhku heidetud KHG kogust. Seega on tõenda­mine kauplemissüsteemi usaldusväärsuse tagamise vahend, mis annab turul osale­jatele kauba „ehtsuse garantii”. Selleks et tagada kõikide kauplemissüsteemis osale­vate ettevõtete võrdne kohtlemine ühiku­te ostmisel ja müümisel, on tõendamise läbiviimiseks kehtestatud Euroopa Liidu ühtsed tõendamisreeglid.1 Kuna tegemist on „kaalukaubaga”, on lubatud ka võima­lik eksimus ehk määramatus koguse hindamisel ette antud (2,5-5%).

Alates 2008. aastast on Eestis välisõhukaitse seaduse kohaselt tõendajaks Kesk­konnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus (ITK), kes aga tegelikult ettevõtete KHG koguste aruandeid ei kontrolli. Sisulise tõendamise on Keskkonnaministeerium delegeerinud Keskkonnaameti välisõhu-spetsialistidele. Samas ei ole õigusaktide kohaselt Keskkonnaametile pandud vas­tutust ettevõtete aruannete õigsuse eest. Seega väljastab Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus kinnitused ettevõte­te õhku heidetud CO2 koguste paikapida­vuse kohta, ilma et seadusliku tõendajana veenduks ta ise aruannete õigsuses.

Riigikontrolli hinnangul on Keskkon­naministeeriumi rakendatava tõendamise süsteemi üks riskikoht asjaolu, et Keskkon­naameti välisõhuspetsialistide pädevust tõendajatena ei ole kontrollitud ega tun­nustatud. Eesti on ainuke riik Euroopas, kus ei ole sõltumatute tõendajate akre­diteerimise süsteemi. Kuna tõendamine vajab eriteadmisi, annab akrediteerimine kindluse, et tõendajad oskavad heitkoguseid reeglitekohaselt tõendada. Teised Euroopa riigid on loonud tõendajate ak­rediteerimise süsteemi ning korraldavad riiklikku järelevalvet tõendajate tegevuse üle. Keskkonnaameti välisõhuspetsialistidele Riigikontrolli poolt korraldatud küsitluse kohaselt hindas end tõendamise alal pädevaks 4 spetsialisti 8-st vastanust (kokku on tõendamisi läbiviivaid välisõhuspetsialiste Keskkonnaametis 11). Neli vastajat hindas oma teadmisi väheseks. Tõendajate vähest informeeritust näitab ka see, et EL-i seire ja aruandluse juhendit nimetas küsitluses kasutatava materjali­na vaid kaks spetsialisti. Lisaks selgus, et kolm välisõhuspetsialisti ei olnud tõendamisalast koolitust läbinud. Seega võivad Eestis heitkoguseid tõendada ka isikud, kellel puudub asjakohane väljaõpe.

Auditi käigus selgus, välisõhuspetsialistide praktika kasvuhoonegaaside aru­annete kontrollimisel piirdub paljudel juhtudel lihtsalt ettevõtte esitatud kasvu­hoonegaaside aruande ja saaste kvartaliaruannete omavahelise võrdlemisega. Küsitluses märkisid vaid kaks ametnikku, et on CO2 koguste määramiseks vajali­ke mõõteriistadega ettevõttes kohapeal tutvunud. Aruandeid kontrollides leidis Riigikontroll tõendajate poolt heaks kii­detud ettevõtete aruandeid, kus tõendaja oli nentinud, et ettevõte pole CO2 heitko­guseid määranud nõuetele vastavalt. Lei­dus ka tõendamise aruandeid, kus kõik aruande vormil nõutud lahtrid ei olnud täidetud. Seetõttu ei ole selge, kas ette­võtte CO2 heitkoguste määramine vastab nõuetele. Tähelepanu ei pöörata ka heit-koguse määramise täpsuse kontrollimisele. Paljud ettevõtted ei hinda ise KHG koguste arvestamisel tekkivat määrama­tust, samas ei ole Info- ja Tehnokeskus ega Keskkonnaamet seda neilt ka andme­te puudumise korral nõudnud. Vähesed on ka tõendajate oskused määramatust hinnata ja kontrollida.

Lisaks eelnevale ei taga Eesti õigusaktid heitekaubanduses ringleva kauba ehtsust, kuna need aktid ei ole kooskõlas EL-i heitekaubandust reguleerivate nõuetega, näiteks heitkoguste määramise täpsuse osas. Kui EL-i seire ja aruandluse juhend lubab käitajate aruannetes vigu 2,5-5% ulatuses, siis Eesti kauplemist reguleeri­va õigusakti kohaselt ei tohi tõendaja ja ettevõtte aruandes toodud summaarne kasvuhoonegaaside heitkogus erineda rohkem kui 30%. Seega võib Eesti ette­võtete aruannetes olla suuri vigu, kuna tõendajad on oma tegevuses lähtunud Eesti õigusaktidest. Riigikontrolli hin­nangul on see asjaolu juba kaasa toonud KHG kaubanduse turureeglite rikkumi­se. Keskkonnaministeeriumi sõnul on ette valmistatud õigusaktidesse tehtavad muudatused, mis viiksid Eesti süsteemi EL-i nõuetega vastavusse. Need muuda­tused pole veel jõustunud.

Riigikontrolli hinnangul ei vasta Eestis rakendatud ettevõtete KHG aruannete tõendamise süsteem EL-i heitekaubanduse reeglitele ega suuda tagada ettevõtte poolt õhkupaisatud KHG koguste õigsust. Tõendamise puuduste tõttu ei kohelda Euroopa kauplemissüsteemis osalevaid ettevõtteid võrdselt, kuna kõikide ettevõ­tete heitkoguseid ei arvestata ega kontrol­lita ühtede ja samade põhimõtete järgi. Kui koguseid on arvestatud erineva täp­susega ning arvestustes esineb vigu, võib see kaasa tuua juhtumeid, kus ettevõtted on müünud või ostnud vabasid kasvu­hoonegaaside ühikuid, mida tegelikult ei ole olemas. Rahalises vääringus võib see tähendada miljoneid kroone õigustamata kasumit või kahjumit.

Tõendamine on oluline ka riigi jaoks strateegiliste otsuste tegemisel. Praegust tõendamissüsteemi kasutades ei saa riik ülevaadet jaotuskava ettevõtetes tekkivast KHG tegelikust heitkogusest. Samas peab Euroopa Komisjon tõendatud heitko­guseid kõige usaldusväärsemateks KHG andmeteks ning soovitab võtta need alu­seks uute jaotuskavade koostamisel. Rii­gikontrolli hinnangul kanduvad käitiste heitkoguste tõendamise puudujääkide tagajärjed seega üle riiklikku poliitikasse ja kannatajateks jäävad nii riik kui ka jao­tuskavasse kaasatud ettevõtted.

Auditi „ Riigi tegevus kasvuhoonegaasi­de koguste vähendamisel” aruandega on võimalik tutvuda Riigikontrolli kodulehel www.riigikontroll.ee.

1 Tõendamine peab toimuma Euroopa Liidu seire ja aruandluse juhendi (EL-i otsus 2007/87/EÜ) kohaselt.

Euroopa Liidu KHG lubatud heitkogustega kauplemissüsteem

Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenda­miseks kehtestati Euroopa Liidus 2005. aas­tal kauplemissüsteem, mille puhul jaotavad liikmesriigid ettevõtetele lubatud heitkoguste ühikuid (nn saastekvooti) ehk määravad, kui palju CO2 tohib ettevõte aasta jooksul õhku heita. Liikmesriigile kuuluva saastekvoodi üldkoguse kinnitab Euroopa Komisjon. Kui ettevõtte tegelik CO2 emissioon on väiksem lubatud heitkoguste ühikute arvust, siis võib ülejäävaid ühikuid turul müüa. Kui ühikute arv on tegelikust emissioonist väiksem, tuleb neid turult juurde osta. Kauplemissüsteemi rakendades tuleks ühikute mahamüümiseks CO2 õhkuheidet vähendada ning kasutada ühikute müügist saadud raha investeeringu­teks heite vahendamisse.

Seniajani on lubatud heitkoguste ühikuid jaotatud ettevõtetele tasuta, kuid tulevikus kauplemisreeglid karmistuvad ning 2013. aastal algaval kauplemisperioodil peavad ettevõtted hakkama lubatud heitkoguste ühi­kuid ostma üleeuroopaliselt oksjonilt. Seega on alates aastast 2013 süsinikurikastest kü­tustest, sh põlevkivist elektri tootmine oluli­selt kallim ning Euroopa Liidu avatud elekt­riturul vähem konkurentsivõimeline. Elektri hinna tõus mõjutab omakorda teisi tööstus­harusid. Kauplemises osaleb suur hulk Eesti tööstusettevõtteid: 50 käitist, kelle emissioon moodustab Eesti koguemissioonist 64%.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

« »

nike factory outlet kobe 9 elite polo ralph lauren outlet online air max 90 pas cher polo ralph lauren pas cher fake nike shoes new basketball shoes tiffany free runs what the kobe 8 nike air mag big size jordans nba shoes