Uurimus: Kohalik hüvang tuuleparkide rajamisel
Tuuleenergia blogi - etea märts 20, 2010
Hiljuti valmis Hiiu Maavalitsuse tellimisel ja MTÜ Arhipelaag koostamisel ülevaade, milline on erinevate riikide praktika kohalikku kogukonda suunatud hüvangute osas, mis tulenevad tuuleparkide rajamisest. Et ka Eestis on siin-seal räägitud, et tuuleenergia tootjad võiksid oma tulusid kohalike kogukondadega jagada, siis pakub uurimus lahendusi ka Eestile.
Viidates briti allikatele defineerib uuring kogukonna hüvangu kui rahalise või mitterahalise hüvena, mida arendaja panustab kohaliku kogukonna arengu huvides seal, kus arendustegevus mõjutab oluliselt elukeskkonda. Uurimus „Kohalik hüvang tuuleparkide rajamisel“ aitab vastata küsimusele „millist kasu võib kohalik inimene saada tuuleparkide rajamisest”.
Uurimuse kohaselt ühtne mudel tuuleenergeetika seostamiseks kohaliku kogukonnaga puudub, kuid saab välja tuua kolm põhijoont, mis erinevaid riike iseloomustavad.
Esiteks, läbirääkimiste käigus saavutatav ühekordne või pikaajaline maksmine kohalikesse fondidesse. Lahendus on tüüpiline Briti saarestikus, ka Hispaanias, kus enamasti on kohalik hüve saavutatav läbirääkimiste käigus. Teiseks, kohalike inimeste rahaline osalus tuuleenergeetika projektides, mis on iseloomulik näiteks põhjamaades, eriti Rootsis ja Taanis. Kolmandaks tuuakse välja kohalikud maksud. Nii näiteks Prantsusmaal ja Soomes lahendatakse küsimus pigem kohalike maksude kaudu.
Kuigi lahendusi kogukondade toetamiseks tuuleenergia tootmise kaudu on mitmeid, siis on ka üks ühine joon, mis kehtib kõikide riikide kohta: ei ole olemas “tuulespetsiifilist” lähenemist. Tuuleparke käsitletakse ettevõtetena teiste ettevõtete seas või ehitiste-rajatistena keskkonnaregulatsioonide mõttes. Ülevaate koostaja ei leidnud ühtegi näidet, kus tuult käsitletaks kohaliku ressursina ja maksustataks ressursimaksuga. Ainsaks erandiks on Norra, kus tehakse poliitilisi katseid käsitleda tuule kasutamist sarnaselt vooluvee kasutamisele hüdroenergeetikas. Ressursimakse, kui sellised on kehtestatud, kasutatakse pigem mittetaastuvate energiaallikate maksustamiseks, et soodustada taastuvenergia arendamist.
Uurimus pakub analüüsitu põhjal välja ka lahendusi Eestile. Realistlikuks ei peeta kohaliku hüvangu suurendamist maksude kaudu ega ka kohalike elanike omaniku staatusest tekkivat tulu. Autor on arvamusel, et pigem peaks eeskuju võtma Briti ja Hispaania lahendustest, kus kohalik hüvang lahendatakse läbirääkimiste teel arendaja ja kogukonna vahel.