• Eesti

Kaevanduse vastu, aga mille poolt?

Eesti uudised - eteap April 20, 2010

Eesti Päevaleht, 20.04.2010

Inimesed protestivad kaevanduste, tuuleparkide, tehaste vastu. See ei ole irratsionaalne egoism, kirjutab Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi doktorant Maie Kiisel.

Tuhala nõiakaevu kaitsjate üleskutse on saavutanud toetuse, mis hakkab lähenema Savisaare tulemusele elektrijaamade ja raudtee erastamise vastu allkirju kogudes. Uuesti on tärganud Maidla valla rahva pro­test Uus-Kiviõli põlevkivikaevanduse vastu. Kaku­mäel võideldakse jahisadama vastu. Lähiminevikust mäletame kindlasti ka Hiiumaa tuulepargi kava, mis hiidlaste ägeda vastuseisu tõttu kalevi alla pandi. Ja ehk ka võidukaid kohtusaagasid, mis tõid rahu Kunda tuulepargi ja Laguja prügila vastastele.

Üha tuttavlikumaks muutuvale kohalike elanike vastuseisu fenomenile on antud mitmeid nimesid. Hellitava kõlaga sõimusõnad nagu nimby, lulu ja noos, mida arendajad ingliskeelsetes maades sageli kohalike elanike poole lendu lasevad, koondavad enda alla hoiaku „mitte minu tagahoovis” eri tähen­dusi. Sellel mitte eriti heal lapsel on ka pragmaati­lisemaid („minu tagahoovi õige hinna eest”) ja põhi­mõttelisemaid silte („mitte ühtegi tagahoovi”, „koda-nikud praktiliselt kõige vastu”). Et kohalike elanike vastuseisu on osanud ära kasutada ka poliitilise kapi­tali kogujad, on tekkinud isegi viide „mitte minu ametiajal”. Kui püüda neid stereotüüpe Eesti kon­tekstis analüüsida, siis tuleks nimetada veel üht, mis käsitleks vastuseisu õigele objektile vales kohas – sel­lised on tuuleparkide vastuseisu juhtumid.

Ekslikud hoiakud

Õnneks pole selline sildistamine Eestis eriti juur­dunud. Ent planeerimise käigus toimuv retooriline ärapanemine pole siiski ka Eestis tundmatu. Levinud on vastandlikud suhtumised: ühed tunnevad koha­likele elanikele kaasa, teised leiavad, et nad on irrat­sionaalsed ja emotsionaalsed egoistid, kes küll ise soovivad hüvedest osa saada, kuid põhimõtteliselt pidurdavad nende loomist.

Kohalike vastuseisu kui sotsiaalse fenomeni uuri­jad on aga leidnud, et planeeringutes osalejad esi­tavad oma seisukohti pigem argumenteeritult kui emotsioonipõhiselt ja irratsionaalselt. Tõesti, mee­letu aeg kulutatakse selleks, et analüüsida keskkon­namõju hindamise programme ja aruandeid, otsida konkureerivaid eksperdiarvamuse Aga… Üks põlev-kivivallas elav noormees tõdes mulle antud interv­juus: „Eestis on see süsteem kahepalgeline. Ühelt poolt peab õigusriigis olema kõik motiveeritud ja põhjendatud. Teisalt on see nõue ainult deklara­tiivne, sest võimalusi motiveerimiseks antakse nii­võrd vähe. Praegu saame me närida ainult näpukate kallal.” Seda, et mõju hindamise puhul ei saa esitada sisulisi küsimusi süsteemi toimimise kohta, nendib ka keskealine väikeettevõtluse lahkumise pärast südant valutav mees: „Nad ütlevad, et see on meie rikkus, põlevkivi – meie kuld. Aga pistavad täpselt nagu Iraani šahhid raha enda taskusse. Tuleb Eesti Energia, miljonid on kasumit, aga kui talumehele on vaja tuua üks liin, kui vaja paar posti ning traati, siis pannakse selline summa, et inimene on põlvili.”

Informeeritus suurendab vastuseisu

Algul peeti kohalike vastuseisu põhjuseks tead­matust arendusobjektidega kaasnevast kasust ja vähesest riskist. Seetõttu eeldati, et kaasamise ja informeerimisega peaks saama vastuseisu murda. Nõnda leidub ka näiteks põlevkivi arengukavas meede, mis peaks infopäevade korraldamisega vähendama „sotsiaalset häiritust ja pingeid elanike seas”. Uuringute põhjal võib aga öelda, et infopuuduse üle kohalikud inimesed just ei kurda. Viimase aja tendentsid näitavad isegi, et mida rohkem on ava­likustamist ja arutelusid, seda suuremaks kipub minema vastuseis ja usaldamatus. Miks nii? Kesk­konnamõju hindamise raamidesse surutud aruteludel tuleb kuulata patroneerivate ekspertide ülitehnilisi hinnanguid, millel puudub sisuline kon­takt inimeste tajutud probleemidega. Vastust eluli­selt olulistele küsimustele – eriti tuleviku kohta – ei anta.

Tüüpilised kaevandustega kaasnevad nähud nagu põhjavee kadumine või reostumine, müra ja tolm, kinnisvara väärtuse vähenemine, maalihked ja löök­lained, ebamäärased terviseriskid, veokite voorimine, elanike ja väikeettevõtluse lahkumine ning muidugi füüsiline auk või tehas keset kogukonda muutuvad paberil lahtikistuiks ja teaduslikult tühisteks prob­leemideks. Müra tugevuse, põhjavee ja kiirguse kaudu pole lihtsalt võimalik analüüsida elanike tihe­dalt põimunud arusaamu oma kodukohast. Seevastu arutelu selle üle, miks kaevandust, prügilat või tehast sisuliselt vaja on, avalikustamiskoosolekute käigus piinlikult välditakse. Aga just arutelu sisulise vaja­duse üle (näiteks tehase järele) muudab inimesed teadlikuks sellest, kui petlik on püüelda globaalsete „arenguunelmate” poole. Siit ka usaldamatuse kasv.

Turumajanduse kaasnähud – nagu näiteks mas­taapne jäätmete tekitamine või toidutööstuses vähe­tuntud ainete kasutamine – tuleb kusagile maan­dada. Et kapital ei saa end koormata oma tegevu­sega kaasnevate pikaajaliste tagajärgede käsitlemi­sega, tuleb need riskid maandada indiviidile. Täna­päeva kogukondade teke on aga sageli seotud just sellistele riskidele vastandumisega.

Erinevalt marginaalsetest transrasvade, loomkatsete või globaliseerumisvastaste liikumistest mõjutab kavandatav prügila või tuulepark kohalikke kogukondi otseselt ja eluliselt. Põgeneda pole eriti kuhugi. Ettevõtjad peaksid arvestama, et vastuseisu sündroom on seda tüüpi planeeringutesse sisse kir­jutatud ning indiviidist varakapitalistlike või tehnokraatlike võtetega üle sõites suurendatakse seda veelgi. Lihtsalt ühe teabepäeva korraldamisega lisa­takse ainult õli tulle, sest silitamisega ikka luu-murdu ei ravi.

Kohalik elu on poliitiline

Kohalike kogukondade vastuseisu uurijad on leidnud, et vastuseis probleemsele objektile ei ole seotud selle lähedusega inimese elukohale (mis toe­taks nimby silti), vaid inimese maailmavaatega. Ühesõnaga – tegemist ei ole avaliku arvamuse näh­tusega („mulle lihtsalt ei meeldi”), vaid poliitilise aktiivsuse ilminguga, mis avaldub oma loomulikus kontekstis. Kodukohas toimuv ongi ju kõige polii­tilisem – see ei tähenda arendusobjektile vastan­dumist, vaid selle kõige poolt olemist, mis neile ini­mestele oma elus sisuliselt korda läheb.

Poliitikute avatus kohalike poliitilisele sõnumile on muidugi nullilähedane. Eelmine keskkonnami­nister soovitas karjäärivastastel lihtsalt ära kolida, praegune aga loovutada kodukoha hüved väärikust säilitades üldiseks hüvanguks. Põlevkivivaldade vastuseisust algul poliitilist profiiti püüdnud erakonnad leebusid vastavalt sellele, kuivõrd kallites ülikondades paksud härrad erakondi ja ametnikke külastada võtsid.

Kohalike elanike probleem ei peitu keskkonna­mõju hindamise peensustes. Kui sisulist otsustus­õigust ei anta, siis milleks seda kollektiivset auru ikka komavigade korrigeerimisse suunata? Et peale kaevanduste on meile oodata tuumajaama, täien­davaid prügilaid ja tehaseid, siis tuleks kogukon­dadel näidata oma poliitilist jõudu. Tänapäeva turumajanduses ei peata arendusobjekti ükski kesk­konnamõju hinnang. Aga õigus õiglasele kompensatsioonimehhanismile (sh indiviidi jaoks) tuleks endale välja kaubelda enne objekti oma tagahoovi lubamist. Kallim planeerimine aeglustaks ehk ultraliberalistlikku ülesõitmist sellest, mis on meile inimlikult oluline.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

« »

nike factory outlet kobe 9 elite polo ralph lauren outlet online air max 90 pas cher polo ralph lauren pas cher fake nike shoes new basketball shoes tiffany free runs what the kobe 8 nike air mag big size jordans nba shoes