Puhu, tuul!
Eesti uudised, Tuuleenergia - etea aprill 16, 2010
Hiiu Leht, Aleksei Lotman 16.04.2010
Tean päris hästi, et tuuleteemaga Hiiumaal populaarsust ei kogu. Aga mõned olulised JL teemad vajavad käsitlemist sõltumata sellest, kas need toovad hääli või hoopis viivad, sest rahva-asemiku kohus on oma valimisringkonnas oluliste teemade kohta arvamust omada ja seda ka avaldada. Seda enam, et tuuleenergeetika teemaplaneeringu aruteludele Hiiumaal ma ei jõudnud.
Esmalt mõned lihtsad asjad. Kliimamuutust põhjustava süsihappegaasi atmosfäärisisalduse suurenemise taga on eelkõige maavarade põletamine. Kuid sellega põhjustatud keskkonnahädad on palju mitmekesisemad: põlevkivienergeetikast rikutud Virumaa loodusest Läänemerd ohustava Vene-Saksa gaasijuhtmeni.
Virumaal kaitsevad kohalike külade aktivistid oma kodukanti uute kaevanduste eest, Eesti keskkonnaorganisatsioonid on viinud vaidluse Nord Streami teemal Euroopa Komisjoni. Ükskõik, kuidas need konkreetsed vaidlused lõppevad, üks on selge: põlevkivi, söe, nafta ja gaasi põletamist tuleb otsustavalt vähendama hakata. Mida rutem, seda etem.
Tuumaenergia sõbrad räägivad sellest kui ainsast alternatiivist ja kutsuvad üles järgima Soome eeskuju. Lähemal vaatlemisel ei tundu see väga järgimistvääriv: esialgsete kavade järgi juba töötama pidanud uue tuumajaama käikulaskmist on korduvalt edasi lükatud ja praeguseks ületavad juba osapoolte vaidlused projekti esialgset eelarvet.
Tuumajaama Pakrile rajamise mõte on sügavalt ärritanud sealset kogukonda, kes oma kodusaarele sellist toredat rajatist millegipärast ei soovi. Ainus vastus küsimusele “aga kuhu siis?” mida ei saa süüdistada “mitte minu aeda” sündroomis on lihtne: mitte kuhugi. Me lihtsalt ei vaja tuumajaama koos kõigi selle riskide ja jäätmetega.
Vajame hoopis igapäevast tööd energia säästmiseks ja selle tootmiseks taastuvatest allikatest. Ja positiivseid näiteid on siin küll. Lihula sügisel renoveeritud katlamaja, mis põletab kohalikku luhaheina, on esimese küttehooaja edukalt läbi teinud. Lähiaastail on lootust, et luht saab hooldatud, raha jääb koduvalda ning mõju kliimale väheneb – kolm head asja korraga.
Rääkimata sellest, et pisut vähem innovaatiline ja Eestis üsna levinud hakkepuiduga kütmine, pole end samuti sugugi ammendanud – madalakvaliteetse puidu puudust ei paista veel kusagilt, võimalusi loobuda gaasist ja masuudist on küll.
Kuid praeguste tehnoloogiate juures on meie perspektiivseim energeetiline ressurss siiski tuul. Seda on kasutatud vähem kui võiks, kuid tüli on juba olnud rohkem kui vaja: kaootiline arendus on põhjustanud vastasseise nii kohalike kogukondade kui looduskaitsehuvidega. On selge, et taastuvenergeetika arendamine kui riiklik ülesanne vajab riiklikku kavandamist, mida on seni vähevõitu.
Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: millega ei saanud hakkama keskvõim, said neli Lääne-Eesti maakonda omavahelises koostöös ise hakkama käivitades tuuleenergia teemaplaneeringu. Nüüd on tähtis see planeering sisuga täita: leida kohad, kus tuult on palju, aga probleeme selle kasutussevõtuga vähe.
Planeeringu koostamise esimesed sammud on tehtud: geoinfosüsteemi (GIS) tarkvara kasutades on välistatud rida kindlatele tunnustele vastavaid alasid, nagu kaitse- ja hoiualad, ehituskeeluvööndid, elamute lähiümbrus. Igaühe asi, kes tahab planeeringuprotsessi mõjutada, on nende esialgsete kaartidega tutvuda ja oma parandusettepanekud esitada – kus on jäänud kahe silma vahele mõne kaitsealuse liigi elupaik, kus on piki kõrgepingetrassi levida võiva müra koridor, kus on mõni armas vaade, kuhu tuulikud ei sobi.
Maavalitsuse, keskkonnaameti, omavalitsuste ja teiste asutuste spetsialistid teevad planeeringuga tööd niikuinii. Ka planeeringut tegema valitud firma on piisavalt professionaalne. Spetsialiste ja nende tööd tuleb usaldada, kuid ainuüksi neile kogu otsustuspädevuse jätmine on bürokraatia, mitte demokraatia tunnus.
Demokraatiat iseloomustab lisaks spetsialistide usaldamisele ka kõigi asjassepuutuvate huvidega arvestamine – nii palju, kui see vähegi võimalik on. Selle tagab vaid aktiivne osalus planeeringu menetluses.
Loomulikult tuleb ka merel algatada ruumiline planeering: tegelik parim tuuleressurss ongi seal, aga võimalikud põrked muude huvidega looduskaitsest riigikaitseni on sealgi olemas. Seega tuleb maismaal juba alustatut merel jätkata võimalikult ruttu.