Elektri ümber levib halba lõhna
Eesti uudised - etea september 10, 2010
Eesti Päevaleht, Kaarel Tarand. 10.09.2010
Taastuvenergia tootjate majanduslikult õiglase kohtlemise üle vallandunud arutelus näib kohati, et riiklikud eesmärgid ja ülesanded kipuvad ununema nii kriitikutel kui ka asjaosalistel ettevõtjatel.
Nimelt ei ole ju riigi (avaliku võimu) seisukohalt esmatähtis sugugi majanduslik lühiperspektiiv ja rahas kohe mõõdetav tulemus. Riigivõimu ülesanne on rahvusliku julgeoleku tagamine ja energia on selles keskne teema.
Tähendab, Eesti ei tohi olla energeetiliselt haavatav ega šantažeeritav, eriti elektri tootmise ja jaotamise valdkonnas. Transpordi ja soojamajandusega (sest nende kütused on erinevalt elektrist varutavad-ladustatavad) on lihtsam, aga meie elektrijaamad peavad olema kaitstud, töökorras ja kasutama tehnoloogiat, mis ei ohusta ka meie elanikkonda. Parem veel, kui puudub ka üleliigne sõltuvus maailmaturu stiihiast. Selge see, et majanduslik efektiivsus on eeltoodule väärt lisa, kuid majandushuvid peavad alati olema julgeolekuhuvidele allutatud. Lõppkokkuvõttes on see kõige parem ka majandussubjektidele.
Teatavasti ei vastanud Eesti elektri tootmise ja jaotamise süsteem ei 20 aastat tagasi ega vasta ka praegu julgeolekuvajadustele ning kuipalju sellest ka ei räägitaks, muutused on soovitust aeglasemad. Põlevkivi, kuigi kohalik, on ammenduv, võrreldes muudega vähese kütteväärtusega ja suure keskkonnakoormusega tooraine, mille kasutamine otse elektritootmiseks ka veneaegsest arenenuma tehnoloogiaga on ikkagi minevik, mitte tulevik. Kui tahes peen põleti ei suurenda põlevkivitonni energiasisaldust.
Teiseks on põlevkivil baseeruv elektritootmine kontsentreeritud, pealegi julgeolekulises (aga ka majanduslikus) mõttes täiesti valesse kohta.
Pressitakse raha välja?
Kuna turg oli/on võimetu käivitama elektrimajanduses suuremaid ja hädavajalikke muutusi, ongi olnud riigi sekkumine vältimatu. Riigi ülesanne pole mõistagi olnud lihtsalt mingite ettevõtete loomine ja innustamine, vaid tehnoloogia vahetamise esilekutsumine. Nüüd, kui erainitsiatiiv on sellest mõttest kinni haaranud, on kuritegu öelda, et me suvatsesime ainult pisut naljatada ja tegelikult riigil eesmärki polnudki.
Eelöeldu on kõik nii elementaarne, et tundub imelik seda üldse kordama hakata. Kuid kui kõrgelt valitsusareenilt tuleb väga konkreetne signaal, et ettevõtete arenguplaanidesse kavatsetakse varasemast risti vastupidises suunas, mitte toetavalt, vaid kärpivalt sekkuda, tuleb valitsejate mälu pisut värskendada. Idee hakata taastuv-energiatoetusi vähendama tuli majandusministri kaudu. Majandusministeerium suhtus juba neli aastat tagasi, kui praegused „liiga suured” toetusmäärad parlamendis seadustati, neisse kriitiliselt. See teadmine on ministeeriumis kogu aeg olnud. Miks just nüüd, valimiste eel sellega jälle lahingusse minnakse? Vähemasti näiliselt. Võib-olla on ettevõtmisel mingi varjatum eesmärk?
Üks korruptsiooni levinud liike on mõjuvõimuga kauplemine. See tähendab, et otsustamisele lähedal seisev isik kasutab oma positsiooni kellelegi hüvede või eeliste tekitamiseks. Kõnealusel juhul on taastuvenergia toetuste vähendamise mõte Juhan Partsi isikus erakondlikult IRL-i oma (kelle sosinat Parts võis kuulda, ma muidugi ei tea). 2007. aasta veebruaris pooldasid Isamaa ja Res Publica riigikogus innukalt praegu kehtivaid toetusmäärasid ning ainsana oli kõrgete määrade vastu valitsuspartei Reformierakond.
Eeldusel, et erakondlikult ei ole vaated muutunud, võib IRL-i signaal taastuvenergia sektori ettevõtetele olla lihtne: „Te ju teate küll, et Reformierakond on kohe valmis toetuse määra alandama, kui me sellega valitsusse läheme. Seega, pingutage, sõbrad, nüüd selle nimel, et me suudaksime teie kasumite kallale minemisest hoiduda. Meie valimiskampaania eelarve konto on siin ja teil on valida, kas maksta meile natuke või jääda vastasel juhul ilma paljust.” Rõhutan, see võib, aga ei pruugi nii olla. Võimalik, et Partsi motiivid on läbinisti ausad, kuid kogu lugu näib ebapuhas.
Kõrvalepõikena olgu märgitud, et 2007. aasta valimiste eelne ind taastuvenergiat toetada ei olnud kuidagi otse seotud Eestimaa Roheliste Erakonnaga (ja anonüümikute sõimu nende tasude eest saavad nad kaela absoluutselt õigustamatult), sest nemad riigikokku ei kuulunud. Kaudne seos siiski oli, sest eriti isamaalasi, sotsiaaldemokraate ja rahvaliitlasi häiris roheliste ilmumine väga ja üsna avalikult heitsid nad rohelistele ette turu solkimist või koguni „valgete erakondade” häälte raiskamist ja sellega õilsa võitluse kahjustamist. Roheliste riigikokku pääsemise vältimiseks olid muud erakonnad valmis rohelisuses üksteist kui tahes kõrgelt üle trumpama ja loll oleks olnud ettevõtja, kes poleks mõistnud olukorda oma ärihuvides kasutada.
Taastuvenergia sektoris tegutsevad ettevõtjad on signaali püüdnud ja arvatavasti teevad eraisikutena lõpuks piisava suurusega pangakorraldused ära. Parem oleks siiski, kui nad mõtleksid ka sellele, et kui kuldne neliaastak peakski läbi saama, siis miks seda täiel määral ära kasutada ei suudetud.
Kohalikest väikeaktsionärid
Vähemasti tuuleenergia puhul on uute võimsuste rajamise aega venitanud kohalike elanike vastuseis üleilmselt tuntud mõtteviisi „mitte minu tagahoovis!” järgi. Vastuseisu murdmiseks on ka palju toimivaid retsepte, mida Eesti tuuleparkide arendajad tõenäoliselt kitsarinnalisuse või ahnuse tõttu ei kasuta. Poleks ju keeruline teha kohalikust kogukonnast, omavalitsusest ja miks ka mitte ettevõtetest rajatava tuulepargi väikeaktsionärid, lubada neile tulevase toodangu arvelt sisuliselt tasuta elektrit (sellist tegevusvormi leiab mitmelt poolt Euroopast, olgu Taanist, Austriast või Saksamaalt).
Muidugi on säärase skeemi rakendamiseks veel meie elektrivõrkude primitiivsusest ja ka Eesti Energia senisest soovimatusest tulenevaid takistusi, kuid innukalt valitsuse juures lobistades saanuks neist ehk üle. Oleksid pargid püsti ja tuulikud muudkui ketraksid raha. Nüüd aga on meil valimiste eel seis, kus taastuvenergia sektori ettevõtjad võitlevad korruptsioonikiusatusega, elanikkonna suhtumine neisse (nn hüperkasumid!) halveneb ja kunagiste riiklike eesmärkide saavutamise tähtaeg kaugeneb. Närune olukord.