Miks vajab Eesti uusi elektrijaamu?
Eesti uudised - etea september 27, 2010
Eesti Päevaleht, 27.09.2010
Riik peab igal ajahetkel suutma tarbijaid energiaga varustada – ka eriolukordades, kus ühendus naaberriikidega on piiratud või katkenud.
Eesti peab energiajulgeoleku tagamiseks suutma töötada energiasaarena, kus asuva tootmise võimsus võrdub tarbimisega. Sealjuures peab tasakaalu täpsus olema selline, et süsteemi sagedus ei muutuks. Paraku oleme praegu sellest veel kaugel.
Eesti elektrisüsteem on projekteeritud Loode-Venemaa süs-teemi osana. Sageduse reguleerimine oli siis ja on ka praegu Vene elektrisüsteemi juhtimiskeskuse kontrolli all. Eleringi hiljutise uuringu järgi pole pärast 2016. aastat tipukoormuse ajal tootmisvõimsus enam piisav, et tasakaalustada tarbimist kodumaise tootmisega, ja puudujääk võib ulatuda 900 megavatini.
Seega on vaja juurde ehitada nii uusi baaskoormusjaamu kui ka kiiresti käivituvaid tipu- ja balansseerimis-elektrijaamu. Peale nende ka avariireservjaamu, mida Eestis sisuliselt pole. Normaalolukorras, kus koostöö naabritega sujub, ei ole vaja nii mustades värvides mõelda: meil on toimiv ühendus nii Venemaa, Läti kui ka Soomega. Energiajulgeoleku mõttes tuleb aga arvestada n-ö musta stsenaariumi ehk olukorraga, kus kaablid naabritega ning ühised elektribörsi mängureeglid ja infosüsteemid meid ei päästa. Elektrit saab lõppeks ainult elektrijaamast, mitte kaablist. Nagu ka piima algallikas on lehm, mitte kaubanduskeskus.
Miinused ja plussid
Kust peaks meie elekter tulevikus tulema, sellele küsimusele annab vastuse elektrimajanduse arengukava: ehitada tuleb uusi põlevkivi- ja tuuleelektrijaamu, samuti bio- ja muude suure kasuteguriga kütustega töötavaid elektri- ja küttejaamu. Peale selle on vaja uut tüüpi kiiresti käivituvaid elektrijaamu nii süsteemi avariireservi kui ka tasakaalustamise ja akumuleerimise tarbeks. Rõhuasetus on niisiis kohalikel energiaallikatel, mille kasutamine tagab energiajulgeoleku. Mõistlik oleks luua võimalikult mitmekesine energiatootmise portfell. Põlevkivil põhineva elektritootmise puhul on tegemist suurte investeeringutega amortiseerunud pargi väljavahetamiseks, suure keskkonnakoormuse ja ammenduva ressursiga. Biomassi ressurss on aga piiratud, sest meil puudub hiigelkogus vabu ruutkilomeetreid. Tuuleenergia pluss on piiramatu ja ammendamatu ressurss ning keskkonnasaaste puudumine, kuid nõrkuseks ebastabiilsus. Seepärast on nii tuuleparkide kui ka kogu süsteemi tasakaalu tagamiseks vaja investeerida balansseerivatesse elektrijaamadesse. Näiteid balansseerimisjaamade tehnoloogiast pole vaja kaugelt otsida: Norras, Soomes ja Rootsis on kasutusel palju hüdropumpjaamu, kus odava elektrihinna ajal pumbatakse vett hoidlatesse ja kui nõudlus on kasvanud, siis toodetakse allalastavast veest elektrit.
Paraku on uued elektrijaamad kallid – Eesti energeetikasektor vajab lähima viie aasta jooksul 100 miljardit krooni. Investeeringuid saab rahastada kahel viisil. Üks võimalus on, et seda teevad eraõiguslikud ettevõtted, kelleks on nii välis- kui ka kohalikud investorid, teiste seas Eesti Energia. Teine võimalus on ehitada elektrijaamu riigi eelarvelistest vahenditest. Kuid vaadates nii meie riigi eelarvet ja investeeringute suurust kui ka Euroopa kogemust, kus energiatootmine on järjest enam konkurentsile avatud ettevõtlusliik, pole see variant eriti reaalne. Seega on uute elektrijaamade ehitamiseks ainult üks võimalus: kaasata erasektor. Pole oluline, kas raha kaasatakse kapitaliturult mõne energiaettevõtte aktsiate emissiooni teel või otseinvesteeringutena – ettevõtluse põhialus, et kõik investeeringud peavad olema kasumlikud, jääb ikkagi samaks. Kui riik nii-öelda tellib erasektorilt uusi elektrijaamu, siis on tellimuse täitmise eest loomulikult ette nähtud tasu, mis energiaturul väljendub teatud toetustena. Selle suurus ei ole siiski määrava tähtsusega, sama oluline on, et toetusskeemid oleksid reaalses elus elluviidavad ja nende püsimine kindel.