Tamkivi, meil on CO2-ga probleem
CO2 kaubandus, Eesti uudised - etea september 16, 2010
Eesti Päevaleht, 16.09.2010
Minister Jaanus Tamkivi ja tema alluvad ei paista kuidagi aduvat, et nad seilavad täispurjeis hiiglasliku jama poole, mis võib aasta-paari jooksul lõppeda sadadesse miljonitesse, kui mitte miljarditesse kroonidesse ulatuvate kahjunõueteni riigi vastu. Nüüd on asi jõudnud koguni nii kaugele, et keskkonnaministeeriumile probleemi kohta esitatud küsimustele keeldutakse sisuliselt vastamast või üritatakse oma vastutus lihtsalt veeretada kelle tahes muu kaela.
Juba mitu aastat podisenud ning nüüd selgelt üle keeva probleemikatla keskmes on Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside ehk CO2 kvootide süsteem. Nimelt alluvad liikmesriigid euroliidus rangele korrale, kui palju süsinikdioksiidi tohib igaüks õhku paisata. Vastavad kogused ehk kvoodid eraldab riikidele Euroopa Komisjon.
Praegu kehtivad kõigile EL-i liikmetele perioodiks 2008–2012 eraldatud kvoodid. Ent mitme tüli, kohtuvaidluse ja seni lahendamata sasipuntra tõttu pole praegu – 2010. aasta septembris – ikka veel Eesti kohta ametlikult kinnitatud kvoodijaotuskava. Selle eelnõu peab valitsuse jaoks ette valmistama Tamkivi juhitav ministeerium, misjärel tuleb see Brüsselisse heakskiitmiseks edastada. Kuid mida pole, seda pole.
See võiks näida väga võõra probleemina, kui ebaselgus kvoodi suuruses ja jaotamises ei mõjutaks otseselt siinse majanduse jaoks üliolulisi ja suuri ettevõtteid. Nimelt kuuluvad kõik suuremad süsinikdioksiidi ehk CO2 õhkupaiskajad sellesama kvoodi jaotamise süsteemi. Vastavalt oma suurusele ja muudele keerulistele reeglitele saadakse riigile eraldatud CO2 hulgast omale tükk, millega võrdses hulgas võidakse kasvuhoonegaasi tasuta õhku paisata. Kui ettevõte saastab rohkem, peab ta kallist kvooti üleeuroopaliselt turult juurde ostma.
Kobavad pimeduses
Paraku kobavad ettevõtted, kelle hulgas on näiteks pea kõik Eesti peamised energiatootjad, sisuliselt kottpimedas ruumis. Nad ei tea, milline on täpselt tasuta kvoodi hulk, mida riik peaks neile eraldama, ning seetõttu ei saa nad ka täpselt arvutada, kas ja kui palju nad peavad seda juurde ostma.
Kuna arve, mida riik oleks pidanud ettevõtetele ammu andma, pole senini, võib see ühel hetkel firmadele tekitada täiesti ettenägematuid kulusid. Eesti Päevalehe andmetel mõtlevad nii mõ-nedki juba praegu, et sel puhul esitatakse kahjunõuded riigile.
Suur oht peitub hädalahendusena paika pandud korras, mille kehtestas valitsus keskkonnaministeeriumi ettepanekul kevadel. Nimelt lubatakse ettevõtetel 2012. aastani arvestada kvoodikogus suures plaanis kehtetu vana jaotuskava alusel, sest selleks ajaks loodetakse tegelik kava tagantjärele kehtima saada. Kuid kui siis selgub kvoodikogus, mis erineb ettevõtetes umbkaudu arvesse võetutest, võib sellest riigile tekkida väga suur probleem.
Mõnel ettevõttel võib siis näiteks tekkida vajadus osta turult suur hulk kvooti, sest ta on enda teadmata saastanud rohkem, kui tagantjärele lubatakse. Aga kui kvoodi hind on 2012. aastal kallim kui mõnel eelmisel aastal, mil ettevõte saanuks seda samamoodi osta eeldusel, et ta teadnuks talle tegelikult eraldatud kvoodi hulka, on riik selgelt silmitsi kahjunõuetega. Ja kvoodikaubanduses liigutavad Eesti ettevõtjad aastas sadu miljoneid – viie aasta suurune probleem võib ulatuda vabalt miljarditesse.
Eesti Päevaleht esitas Tamkivi juhitud keskkonnaministeeriumile viis konkreetset küsimust lahenduse leidmise ja probleemist arusaamise kohta. Neile lihtsalt keelduti sisuliselt vastamast. Selle asemel viidati, et läbirääkimised Euroopa Komisjoniga kestavad ja „lähitulevikus” kohtutakse selle esindajatega.
Kuid sellega jättis keskkonnaministeerium mainimata, et komisjoniga on kohtutud kvoodi jaotamise teemade arutamiseks lugematutel kordadel. Kevadel käis Eestis kliimavolinik Connie Hedegaard isiklikult, kuid kõigile neile kohtumistele vaatamata pole jaotuskava ministeeriumis kokku pandud ega valitsuse kaudu Brüsselisse saadetud.
Keskkonnaministeeriumis tundub muutuvat traditsiooniks suutmatus leida ja näha lahendust CO2 kvooti puudutavale teravale probleemile. Mäletatavasti kukkusid haledalt läbi ministeeriumi algsed katsed realiseerida Kyoto protokollist pärit AAU-sid. Alles pärast seda, kui peaminister lasi oma ametnikel asja üle võtta, hakkas AAU-de müük tõsiselt pihta.
Vastuseta küsimused ministeeriumile
•• Eesti Päevaleht esitas keskkonnaministeeriumile viis konkreetset küsimust Euroopa Liidu CO2 kvoodi jagamise seisu ja sellega seotud ohtude kohta. Ministeerium ei suvatsenud sisuliselt mitte midagi vastata.
•• Minister Jaanus Tamkivi ametnikelt pärisime, miks ei ole tänini esitatud Euroopa Komisjonile Eesti kvoodijaotuskava, millal see esitatakse ja kui palju kvooti see ära jaotab.
•• Kuna ettevõtjad tunnevad selle vastu teadaolevalt tulist huvi, uurisime, kas ministeerium juba ei karda reaalset riigi vastutuse tekkimise võimalust. Lõpetuseks küsisime, mis seisus on Eesti vaidlused Euroopa Komisjoniga meie kvoodihulga üle.
•• Ministeeriumi vastus koosnes neljast üldisest lihtlausest: „Konsultatsioonid Euroopa Komisjoniga kestavad. Lähitulevikus toimub kohtumine komisjoni esindajatega. Lõpliku riikliku lubatud heitkoguse kinnitab valitsus. Keskkonnaministeerium on antud teemal ka ettevõtjatega ühenduses olnud.”
•• Nähtavasti ei tunne ministeerium, et kvoodi jaotamisega oleks kiiret. Aega on täpsustamata kohtumiste korraldamiseks küll ja see pole kellegi asi, millal ministeerium vajalikud andmed valitsuse kaudu Brüsselisse saadab. Kuigi väidetakse, et kvooti kasutavate ettevõtetega ollakse ühenduses oldud ja seega teatakse kindlasti nende raskustest, pole see selgelt põhjus asja lahendada.