Populism elektrihinna ümber
Eesti uudised - etea oktoober 12, 2010
Eesti Päevaleht, Villu Zirnask. 12.10.2010
Tutvustades palju kära tekitanud analüüsi taastuvenergia toetuste kohta, kasutas konkurentsiamet väljendit „tarbija õiguslikud ootused”.
Ma ei arva, et taastuvenergia toetuste küsimuses on kõik kõige paremas korras, aga jutt tarbija ootustest elektrihinna küsimuses paneb skeptiliselt kulmu kortsutama. Teadagi, mis on enamiku tarbijate ootus: elektri hind ei tohi mingil juhul tõusta, veel parem, kui seda saaks tasuta, ja loomulikult ei tohi elektri tootmine aset leida minu elukoha lähedal.
Elektri hinnast rääkides lähevad poliitikud sageli mõttetult emotsionaalseks. Toetuste kärpimisega viivitada oleks „karjuvalt ebaõiglane”, „sellised kasumi ja tootlikkuse näitajad ei kuulu arenenud turumajanduse juurde,” on kuulutanud majandusminister Juhan Parts. Peaminister Andrus Ansip tõmbas Partsi ihale toetusi kibekiiresti kärpida küll pidurit, aga võimalust iseennast elektri hinna küsimuses tarbija sõbrana näidata ei jätnud ta kasutamata.
Arvestades seda, kui suur roll on elektril meie elus, ei ole hea, kui energeetikajutt keerleb põhiliselt hinna ümber. Varustuskindlus on vähemalt sama tähtis. Ja kui hinnast rääkida, siis peaks seda tegema mitte ainult praeguses või järgmiste valimiste perspektiivis. Kuna tarbijad tavaliselt ei mõtle elektriga varustatuse küsimustest 10–20 aasta plaanis, millega energeetikainvesteeringuid tehes tuleb arvestada, pole inimestest, kes peaksid sel alal olema keskmisest tarbijast targemad, vastutustundlik omalt poolt õli tulle valada.
Konkurentsiameti analüüs hindas nelja tuulepargi, kahe turvast ja puitu kasutava elektri- ja küttejaama, viie hüdroelektrijaama, kahe maagaasi kasutava elektri- ja küttejaama ning Narva elektrijaama hakkpuidu põletamise kasumlikkust. Tuuleparkides leiti kapitali tootlikkus olevat 16–25%, hüdroelektrijaamades 20–41%, turvast-puitu kasutavates jaamades 20–28%, maagaasi kasutavates jaamades eri stsenaariumide puhul –12% kuni 30%. Alles 2009. aastast alates toetust saava hakkpuidu põletamise puhul ei ole tootlust esile toodud, kuid praegune toetuse määr leitakse siiski olevat liiga suur.
20–30-protsendine kapitali tootlus on kadestusväärne. Aga kas need arvud on tõesed, eriti kogu taastuvenergeetika sektori iseloomustamiseks? Analüüsile on ette heidetud, et valimis on põhiliselt vanemad elektritootjad (värskemate kohta pole veel piisavalt andmeid, mida ana-lüüsida). Eeldatavasti tehti esimesed taastuvenergeetika investeeringud kõige tasuvamatesse kohtadesse, peale selle on uute tuuleparkide rajamine väidetavasti tublisti kallimaks muutunud. Tuuleenergeetika assotsiatsiooni juht Martin Kruus on spekuleerinud, et konkurentsiamet on oma arvestustes pannud kõik tuulepargi rajamiseks tehtud investeeringud samasse perioodi tuulepargi esimese aasta tuludega, kuigi tegelikult algavad väljaminekud vähemalt viis aastat enne esimese tulu saamist.
Analüüsi kokkuvõtet vaadates torkab silma, et konkurentsiamet on eri stsenaariume läbi mänginud ainult maagaasi kasutavate elektri- ja küttejaamade puhul, kus kasumlikkust mõjutab drastiliselt see, milline on parajasti gaasi maailmaturuhind ning euro ja USA dollari kurss. Aga ega ka puidu hind pole kivisse raiutud ja hüdroelektrijaamade tootlus sõltub muu hulgas sellest, kui veerohke on aasta. Vägisi tükib pähe kahtlus, et maagaasi kasutavate jaamade puhul ei jõudnud konkurentsiamet hetkeandmete põhjal soovitud tulemusele (tuli hoopis välja, et „tänase gaasi hinna juures ei ole projektid ilma toetuseta kasumlikud”), mistõttu otsustati arvutused läbi teha ka gaasi madalama hinnaga. Teiste elektritootmisviiside puhul aga pole tahetud eri stsenaariume läbi mängida.
Küsitava väärtusega paber
Nimetada konkurentsiameti analüüsi „ulatuslikuks projektide tasuvusanalüüsiks” tundub seepärast olevat liialdus (kindlalt ei tea öelda, sest täisanalüüs pole ju avalikkusele kättesaadav). Oleks võinud rohkem vaeva näha, et kellelgi ei tükiks pähe mõte, et majandusminister valmistub taastuvenergia tasu kallale minekuga valimiskampaaniaks.
Kiita ei saa ka elektrituruseaduse eelnõu, mis põhineb nimetatud analüüsil (eile õhtul teatas Reformierakond, et pole taastuv-energia toetuste kärpimisega nõus – toim). See seadus annaks kindlasti konkurentsiametile tööd ja võimu juurde. Taastuv-energia toetust ei makstaks enam kindlas väärtuses, vaid konkurentsiameti otsusega kooskõlastatud hinna ja elektri eelmise kalendrikuu keskmise börsihinna vahena. Toetuse maksmine otsustataks iga aasta kohta uuesti ning toetusetaotlust ei rahuldataks, kui tootja on tootmise alustamisest alates teeninud ärikasumit.
Nii tekiks energiafirmadel motiiv väänata oma majandus-näitajad halvemaks ja konkurentsiametnikel võimalus häbimärgistada. See, et toetused pole lihtsalt asi iseeneses, vaid peaksid motiveerima investeeringuid taastuvenergiasse, näikse eelnõu tegemisel olevat meelest läinud. Aga taastuvenergiaga pole Eesti kindlasti veel nii kaugele jõudnud, et läbimõtlematult pidurit vajutada.