Tuuleenergeetika kahjustab majandust
Eesti uudised, Maailma uudised, Tuuleenergia - etea oktoober 7, 2010
Eesti Ekspress, 07.10.2010
Sellise jahmatava väitega tuli lagedale Taani poliitikauuringute keskus. Kuid üllatused alles algasid…
Eestistki väiksema pindalaga Taani on ainulaadne riik, sest toodab ligi viiendiku elektrist tuule abil. Tuuleenergeetika arendamine algas seal juba Teise maailmasõja ajal, kui riigis nappis muud kütust. Hilisem naftakriis ja avastused CO2 mõjudest kliimale vaid suurendasid taanlaste indu tuulega tegeleda.
Praegu on märkimisväärne osa Taani rannikust kaetud sihvakate elektri-tuulikutega. Sealsete tuuleparkide koguvõimsus on Eesti omadest ligi 25 korda suurem!
Taanlased on uhked oma rohelise energeetika üle. Kaks aastat tagasi jõudis sealne parlament üksmeelele, et aastaks 2025 peab pool riigi elektrist toodetama nn taastuvatest energiaallikatest, põhiliselt tuulest. Kuid mullu septembris tuli Center for Politiske Studer (CE-POS) lagedale uuringuga “Tuuleenergia. Taani juhtum”, mis keeras kõik senised arusaamad pea peale.
Taanlaste toetusi naudivad naabrid Töö autor Hugh Sharman teatas, et Taani tuuleelektritoodang katab tõesti ligi 19 protsenti riigi elektrivajadusest, kuid tegelik tarbimine on hoopis midagi muud.
Näiteks Lääne-Taani on viimase kaheksa aasta jooksul eksportinud 57 protsenti ehk üle poole oma tuuleelektrist. Taanlased maksavad oma tuuleenergeetikale peale, kuid sisuliselt tarbivad seda elektrit hoopis rootslased ja norralased, kes tänu sellele ei pea investeerima hiigelsuuri summasid uute elektrijaamade ehituseks. Sel viisil olla aastatel 2001-2008 “eksporditud” subsiidiume kogusummas 916 miljonit eurot ehk üle 14 miljardi Eesti krooni.
Propagandajutt CO2 säästmisest ei vasta ka tõele, sest Norra ja Rootsi, kus elektrit reaalselt kasutatakse, on sisuliselt CO2-vaba energeetikaga.
Taani tarbijad ei võida sellest kõigest suurt midagi, küll aga peavad sealsed kodutarbijad kasutama elektrit, mis on kõrgete maksude tõttu kõige kallim Euroopa Liidus.
Samas on head ühendused naaberriikide elektrivõrkudega hädavajalikud, sest Taani üksi ei suuda oma võrgus sagedust tasakaalustada. Näiteks vajab elektrivõrk lisajõudu menukate teleseriaalide või rahvusvaheliste vutimängude vaheaegadel, kui miljonites kodudes algab ühekorraga kohvi või tee keetmine. Abi annavad sel puhul Norra ja Rootsi hüdrojaamad, mida saab hetkega tööle panna.
Töö teises osas leidis Henrik Meyer, et kobedaid subsiidiume saanud Taani tuuleenergeetikas jääb lisaväärtus töötaja kohta tööstuse keskmisest 13 protsendi võrra maha ning Taani SKT võiks olla 270 miljoni dollari võrra suurem, kui samad inimesed töötaksid mõnes teises sektoris.
Uuringu taga oli õlitööstus!
CEPOSe uuring köitis tähelepanu üle ilma, sh Eestis. Tuuleparkide vastu võitlejad said kinnitust, et tootmine ja tarbimine on kaks eri asja ning oleks eriti jabur, kui Eesti tarbijad peaksid peale maksma elektrile, mida müüakse raja taha.
Kuid mõni kuu hiljem omandas uuring teise värvingu. Nimelt leidsid Taani ajakirjanikud, et töö tellis USA mõttekoda Institute for Energy Research, mida toetavad õli- ja söetööstus.
Ja tänavu veebruaris avaldas grupp teadlasi eesotsas Alborgi ülikooli teadlastega töö “Taani tuuleenergia eksport ja hind”, mis paljastas vigu CEPOSe uuringus. Tegelikult ekspordib Taani vaid ühe protsendi tuuleelektrist ning tuuleenergeetika on C02-emissioonide kärpimiseks vägagi kasulik viis. Taani tuuleturbiine ei maksta kinni kõrgetest maksudest, vaid elektri hinna kaudu. Subsiidiumid kasvasid aastatel 2004-2008 küll 54 eurosendi võrra, aga et samal ajal surus odav tuuleelekter turul hinda alla keskmiselt 27 eurosendi võrra, siis tegelikult oli pealemaks-mine poole väiksem. Ilma maksudeta kuulub Taani elekter Euroopa Liidu odavamate sekka.
Kas konkurentsiamet eksis?
Taaniga sarnane lugu kordus äsja Eestis. Septembris valmis konkurentsiametis töö rohelise energia kohta, kus oli muu hulgas vaatluse all neli tuuleparki. Amet leidis, et nende kapitali tootlikkus oli hea (keskmiselt 19 protsenti). Projektide tasuvusaeg jääb 4-6 aasta piiresse, kuid tuulikute tehniline eluiga on 20 aastat. Investorit motiveeriva kümneprotsendise tootlikkuse saavutamiseks võiks igale kilovatt-tunnile pealemakstavat toetust alandada 84 sendilt 23-45 sendini.
Seepeale saatis Tuuleenergeetika Assotsiatsiooni juht Martin Kruus konkurentsiameti peadirektorile Märt Otsale kirja kurtmisega, et tema liidu liikmed ei jõua kuidagi samadele tulemustele. “Tuuleelektrijaama ehitatakse ja planeeritakse vähemalt viis aastat, mille jooksul tehakse väiksemaid väljamakseid maa ostmiseks, projekteerimiseks, aga ka suuremaid kulutusi Eleringile võrguühenduse väljaehitamiseks ja seadmete ettemaksuks. Lisaks näitab Eesti praktika, et pärast tuuleelektrijaama töölehakkamist tuleb taastuvenergia toetus alles aasta pärast. Meie hinnangul on amet pannud kõik tuulepargi investeeringud samasse perioodi (kalendriaastasse) tuulepargi esimese aasta tuludega.” Jne. Selliste kõrvalekallete tõttu kasvab aga tuulepargi tootlikkus paberil kiiresti 10 protsendilt 16 protsendini.
Loomulikult pole assotsiatsioon erapooletu. Ent see kõik näitab, et üht ja sama turgu analüüsides on võimalik jõuda väga erinevatele tulemustele.
Seepärast ongi mõistlik peaminister Andrus Ansipi eelmisel nädalal väljaöeldu, et rohelise energia toetuste alandamisega ei tasu uisapäisa rutata.