Valitsus kahvlis: riskida CO2 kvoodiga või ei?
CO2 kaubandus, Eesti uudised - etea november 4, 2010
Eesti Päevaleht, 03.11.2010
Tänasel valitsuse kitsama ringi kohtumisel ehk kabinetiistungil hakkavad ministrid arutama keerulise sasipuntra lahendamist, millel võib riigi majandusele lähiaastatel väga suur mõju olla. Nimelt peavad valitsuse liikmed otsustama, kui suure koguse süsihappegaasi (CO2) õhku paiskamise loale küsida Euroopa Komisjoni heakskiitu.
Kui küsitakse vähe kvooti, kannatab sellest sõltuv energiatootmissektor. Kui küsitakse rohkem, riskitakse uue piikide murdmise raundiga valitsuse ja Euroopa Komisjoni kliimavoliniku Connie Hedegaardi vahel. Ainult keerulised valikud.
Aastatepikkuste vaidluste tõttu on Eesti praegu ainuke EL-i liikmesriik, kel pole igatepidi kehtivat ja tunnustatud CO2 kvoodi jaotamise kava. See on paber, kus nähakse CO2 õhku paiskavatele ettevõtetele ette kindel arv korstnatest välja lasta lubatavaid kasvuhoonegaasi tonne ning selle aastane kogus terve riigi peale kokku.
Eesti Energia huvid
Möödunud sügisel jõuti Tallinna ja Brüsseli suhetes sellisesse madalseisu, et Euroopa Komisjon otsustas tagasi lükata seni kehtinud Eesti kvoodijaotuskava, millega oli lubatud aastas õhku paisata 12,7 miljonit tonni CO2. Pärast seda on peetud Brüsseliga kamaluga läbirääkimisi, et jõuda ühisele arusaamisele, kui suur siis oleks õiglane Eesti aastane kasvuhoonegaaside õhku paiskamise kogus. Valitsusel on nimelt vaja selle paikapanemiseks esitada komisjonile heakskiitmiseks uus jaotuskava ettepanek koos soovitava kvoodi kogusega.
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi kinnitas eile Eesti Päevalehele, et kavatseb täna uut kvoodi suuruse ettepanekut teistele ministritele tutvustada. Tema sõnul ootab ka Brüssel juba valitsuse ettepanekut.
Kuid samal ajal jäi ta väga napisõnaliseks küsimuse peale, kui suurt kvooti ta siis soovitab Eestile küsida. „Minu varajasem kinnitus, et see ei ole vähem kui 12,7 miljonit tonni aastas, kehtib. Ka on Euroopa Komisjon andnud mõista, et selline suurus oleks neile vastuvõetav,” märkis Tamkivi. Siiski tunnistas ta, et arvu suuruse osas on surve rohkem küsimiseks päris suur. Keskkonnaminister viitas eriti majandusministeeriumile ja eriti Eesti Energia „majandustegevusest” tingitud põhjustele.
Pole saladus, et Eesti Energia on suurim CO2 kvoodi tarbija Eestis. Küsimus on selles, et kui ettevõtte energiatoodang kasvab, paisatakse õhku ka rohkem CO2. Kui lubatud kvoodi lagi ette tuleb, peab puuduoleva osa kvoodist ostma juurde Euroopa Liidu CO2 kvoodikauplemissüsteemist. Kallis kvoot aga lisab kohe elektri hinnale juurde.
Eesti Energiale jätkuks kvoodist küll, kui ta müüks elektrit ainult Eestis. Kuid pärast Leedu Ignalina tuumajaama seisma panemist valitseb Balti elektriturgudel suur energiapõud, mis omakorda on väga jõudsalt kasvatanud Eesti Energia elektrieksporti nii Lätti kui ka Leetu. Kui CO2 kvooti endisest rohkem ei saada, ähvardab mõnedel hinnangutel tekkida olukord, kus nõudlust oleks küll, kuid Eesti Energia ei saa eksporti kasvatada, sest turult ostetav lisakvoot teeks selle võrreldes näiteks Venemaalt pärit elektriga konkurentsivõimetult kalliks.
Majandusministeeriumi energeetika asekantsler Einari Kisel kinnitas ääri-veeri, et selline mure on olemas. „Kui vaadata selle aasta reaalseid numbreid, siis on selge, et olemasoleva kvoodiga välja ei tule. Elektri eksport on reaalselt pärast Ignalina sulgemist suurenenud,” selgitas Kisel lühidalt. Temagi suu aga jäi lukku selle koha pealt, kui palju kvooti kavatseb valitsus Brüsselilt täpselt küsida.
Eelnevast läbirääkimiste käigust võib siiski järeldada, et kui valitsus otsustab minna välja suurema arvu peale kui 12,7 miljonit tonni aastas, võib Euroopa Komisjon sellesse pigem skeptiliselt suhtuda. On teada tõsiasi, et veel kevadel arvas Brüssel, et Eestil pole vaja isegi nii palju kui 12,7 miljonit tonni aastas. Kuid kui valitsus loobub rohkem küsimast, võib see minna maksma elektri ekspordi kasvu ning mis veel halvem, aidata lõunanaabrite elektriturud Vene elektriga üle ujutada.
Häid lahendusi valitsusel pole, kuid mingi kompromiss tuleb leida. Halb on ka praegune määramatu olukord, kus kehtivaid kvoote sisuliselt pole ning seega tegutsevad ka sellest sõltuvad ettevõtted justkui hämaras. Garantiid, et nende õhkupaisatavad CO2 tonnid ka legaalsed on, jäävad napiks.