Hiidlased seiskasid tuulegeneraatorid
Eesti uudised, Tuuleenergia - etea jaanuar 18, 2011
Hiiu Leht, Tarmo Mänd. 8.01.2011
Taastuvenergeetikas on tuuleenergial oma kindel osakaal, mis vastaks Eesti vajadustele. Nende rajamisel tuleb arvestada, et see ei kahjustaks inimeste tervist ja heaolu.
Veidi vähem kui kaks aastat tagasi varakevadel ütles Hiiumaal tuulegeneraatoritele (ehktuugenitele nagu Urmas Selirand neile tuules pöörlevatele monstrumitele tabava nime on andnud) kindla ‘”ei” pea 8000 inimest. Kuna Hiiumaal elab vaid 10 000 elanikku, võib kindlalt väita, et oma seisukohta ei väljendanudüksnes hiidlased.
Andsin ka ise allkirja tuuleparkide rajamise vastu. Kogutud allkirjad anti üle riigikogu esimehele Ene Ergmale, kusjuures avalduses juhiti tähelepanu seadusandluse täiendamise vajadusele, et kaitsta saareelanikke.
Energia müük ei kaalu üles riske inimese tervisele
2002. aastal oli tolleaegse sotsiaalministri poolt allkirjastatud määrus, mis lubas tuulegeneraatori paigutada elamust 300 m kaugusele.
2007. aastal kiitis riigikogu heaks taastuvenergia maksu, kus suurendati valitsuse poolt esitatud taastuvenergia maks kahekordseks. Sellega tekitati tuuleparkide arendajates kõrgendatud huvi, sest võimaldanuks meie maksumaksja arvel hakata saama kindlat tulu Eestis. Energia välismaale müümine kindlustanuks aga omakorda teise ja vägagi arvestatava kasumi. See näitab ilmekalt, kui suur jõud on rahal ja kui vähe tähtis on seejuures inimese tervis ja tema elukeskkonna kvaliteet.
Uue määruse väljaandmiseks oli vaja aga teaduslikku põhjendust. Selleks kutsusin kokku töögrupi, kuhu kuulusid TTÜ Elektroenergeetika Instituudi dotsent Rein Oidram, kes on paarkümmend aastat tegelenud tuuleenergia uurimisega, õigusteaduste professor Igor Gäzin, Muhu saare esindaja Ülo Laanoja, hiidlaste esindaja Uku Pihlak ja siinkirjutaja töögrupi juhina. Töötasime koostöös Hiiumaa tuulikute vastase liikumise juhtgrupiga.
Euroopa kogemusel põhineva teadusliku analüüsi “Elektrituulikute mõjust keskkonnale” koostasid Elektroenergeetika Instituudi direktor, professor Heiki Tammoja, töökeskkonna ja -ohutuse õppetooli juhataja, professor Piia Tint ja Elektroenergeetika instituudi dotsent Rein Oidram. Teadlased esitasid sotsiaalministrile oma seisukohad oktoobri lõpus. Ministrile esitatud ettepanekud valmisid tänu erinevate huvigruppide pühendumisele ja koostööle.
Tuulikute müra ei ole metsakohin
Eestil puuduvad siiani põhjalikud uuringud, milline on tuuleparkide mõju elanikkonnale ja nende tervisele. Seetõttu tuleb lähtuda maailmas läbiviidud uuringutest.
Teadlaste hinnangul on täiesti kohatud tuulikute tehismüra võrdlused nt metsa või mere kohinaga. Pidevuse tõttu on müra mõju senituntutest erinev ja avaldub tervisehäiretena mõnikord alles 5 kuni 10 aasta pärast. Müra häiriv mõju tuuleparkide läheduses elavatele inimestele avaldub eriti tugevalt väikese taustamüra puhul, mistõttu tuleb Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul piirata öist üldist mürataset veelgi.
Elektrituulikute mürataseme tulemused saame teada alles pärast tuulikute ehitamist ja käivitamist. Ebasobivate tagajärgede ilmnemisel pole tehtud vigu enam võimalik parandada, mistõttu tuulikute paigutamiseks kehtestatavad miinimumkaugused on vajalikud ennetava abinõuna inimtervise kaitsel. Elektrituulikute visuaalne mõju taandub värelusele ja ümbruse vaatlemisel tekkivatele stroboskoopilistele efektidele. Nende mõju tagajärgi on meditsiinilises erialakirjanduses korduvalt kirjeldatud.
Suure uurimistöö tulemusena on jõutud järelduseni, mille kohaselt valitsused peaksid hoolitsema selle eest, et kehtestataks viivituseta ja kohustuslikult vähimaks kauguseks eluhoonete ja tööstuslike elektrituulikute vahel 2 kilomeetrit, kui tuuliku nimivõimsus on kuni 2 MW ja suurema võimsuse korral peaks see vahemaa olema veelgi suurem.
Teadlaste esitatud pöördumises sotsiaalministri poole tehti ettepanek, et Eestis peaksid minimaalsed vahekaugused eluhooneteni ja/või elamumaani olema vastavalt eelpooltoodule järgmiselt: 0,5 MW kuni 2 MW minimaalne vahekaugus 2 km, 3 MW 3 km, 5 MW 4 km ning 6 MW korral peaks minimaalne vahekaugus olema 4,5 km.
Tähelepanuväärne on ka teadlaste märkus, mille kohaselt keskkonnamõju hindamise ja juhtimissüsteemide seadus ei nõua kohalike elanike kaasamist tuuleparkide arendusprotsessi kohe algusest, kuigi see võimaldaks arvestada elanike soovidega, saavutada vajalikke kokkuleppeid, kaasata elanikke projekti elluviimisse, pakkuda neile tööd või kompensatsiooni maa omahinna langemise eest.
Uus määrus annab kindlustunde
Töögrupi tegevus koostöös teadlastega on tänaseks vilja kandnud, väljatöötatud seisukohtadega nõustusid nii sotsiaal- kui ka keskkonnaministeerium. Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi annab lähiajal välja määruse, mis lähtub teadlaste seisukohtadest.
Euroopa tuuleenergeetika tootmise kogemusele põhinev tulevane määrus sunnib kehtestatud tingimustega arvestama arendajad, planeerijad, Ov-d. Praegu on tuuleparkide teemaplaneeringud tegemisel neljas maakonnas: Pärnu-, Saare- , Lääne- ja Hiiumaal. Ei saa unustada, et planeering ise ei loo normi, see luuakse ministri määruse näol, millest tuleb lähtuda. Valitsuskabineti protokoll kinnitab sedagi, et tuulege-neraatorite rajamiseks ei anta ühtki luba enne, kui on selgeks vaieldud Eesti Energia arengukava, kus tuuleenergial on oma kindel maht.
On küsitud, mis saab siis, kui inimene tahab enda tarbeks tuulegeneraatori üles panna? Ka sellega on teadlaste ettepanekus arvestatud. Võttes aluseks, et tuulegeneraatori 0,5-2 MW võimsuse korral peab vahemaa olema elamust vähemalt 2 km, siis väiksema võimsuse korral on otsustajaks kohalik OV.
Järgmise sammuna on valitsuskoalitsioonis plaanis taastuvenergia maksu vähendamine, arvestades seejuures juba tehtud investeeringuid. Valmiv määrus annab kindluse, et tuulikutega ei tungita meie koduõuele ega selle lähedale. Sellega on kaitstud inimeste tervis tuuleparkide võimaliku kahjuliku mõju eest.