Kas Eestile ikka on tulevikus vaja mitut elektrijaama korraga?
Eesti uudised - etea jaanuar 24, 2011
Õhtuleht, Urmas Vahe. 24.01.2011
Eesti elab elektrijaamade valmistamise tuhinas, ja selleks on ka arvestatavaid põhjusi: juba 2013. aastal võib tulla olukord, et igal vajalikul hetkel tavaline inimene lülitile vajutada ei tihkagi, sest elekter on tarbimiseks liiga kallis. 2016 võidakse taaskehtestada energiatarbimise piirangurežiimid, nagu seda nõukogude ajal juhtus – elektrit lihtsalt pole tippkoormuste ajal kuskilt osta.
Võib vaid ette kujutada, milliseks muutuks eestimaalaste elu siis, kui elekter maksaks sama palju kui Taanis – sealne kodutarbija maksab sähmu eest seinas tervelt 2,7 korda rohkem kui eestlane. Oletagem, et asi nii drastilisi pöördeid ei võta, sest teatud hinnavahed säilivad eri kaubaartiklite puhul loodetavasti ikka. Ent asjatundjad ennustavad üksmeelselt: vaba energiaturu tingimustes kallineb elekter oluliselt ja hakkab maksma ilmselt sama palju kui Soomes. Ja selle hind Põhjamaade börsil on praegu ligikaudu kaks korda kõrgem kui Eestis. Mida teha siis, kui elektrit lihtsalt ei ole, mitte mingi raha eest? Mäletame hiljutist kurikuulsat X-päeva Põhjamaade turul, kui elekter tõusis mõneks tunniks 2000 euroni megavatt-tunnist. Need hetked võivad korduda, kui Norra hüdrojaamade veehoidlates vett napib nagu praegu. Või tipphetkedel ei piisa Soomele enam oma aatomijõujaamadest, ei Vene elektrist ega ka Estlinki kaablist, mis praegu hangeldab Vene elektriga Eesti kaudu. Estlink on hea elektrikaubanduse jaoks, kuid ta ei taga Eesti energeetilist sõltumatust, sest Soome on elektrit importiv, mitte eksportiv.
Veel kaks elektrijaama?
Viimased aastad oleme elanud vaieldes, kas Eestile on vaja oma tuumajaama, kas või väikest, aga tegusat, mis paneks oma kindla prundi elektridefitsiiti. Selle tarvis on Eesti Energia juba hulk kroone maasse kaevanud, puurinud Suur-Pakri saarele mitu auku ja teinud muidki eeltöid paiga hõivamiseks. Akadeemik Anto Raukase arvates annab tobedamat kohta tuumajaamale Eestis välja mõelda. Seal pole tarbijaid ega ülekandeliine, puuduvad sadam, raudtee ja maanteeühendus, kasutamata jääks jääksoojus. Ja kui palju leidub inimesi, kes tahaks asustamata piirkonnas elama hakata telkides? «Mõni paik Ida-Virumaal või Tallinna lähistel, kus kõik vajalik on olemas, oleks hulga mõistlikum, Letipea näiteks,» pakub teadlane. Nüüd on leitud uus, näiliselt hiilgav lahendus. Hiljuti sõlmiti kokkulepe suure põlevkivijaama ehitamiseks Prantsusmaa firmaga Alstom, kelle harufirma juba pikemat aega Eestis toimetab. Leping on peaaegu miljardi, täpsemalt 950 miljoni euro ehk vanas rahas 15 miljardi krooni peale. Hiigelraha eest on plaanis ehitada Narva praeguste energiahiiglaste vahetusse naabrusse kaks 300megavatise võimsusega põlevkivil töötavat elektrijaama, millest esimene peaks valmima juba 2015. Teise jaama saatus otsustatakse tuleval aastal. Kogu varandus kogutakse kokku maksumaksja taskust.
Palju, aga jääb vaheks
Kavandatavatele põlevkivijaamadele on vastu rohelised ja isegi riigikogusse pürgiv noor reformierakondlane Kaja Kallas sajatab tuld ja tõrva. Ta loeb nende jaamade ehitamist kummastavaks, sest Euroopa Liidus on otsustatud, et kliimasoojenemise peatamiseks tuleb otsustavalt piirata nende kütuste kasutamist, mis emiteerivad kasvuhoonegaase. Euroopa Komisjoni transpordi ja energia peadirektoraadi esindajad olevat välja öelnud seisukoha, et liikmesriigid ei tohi toetada uute fossiilsetel kütustel baseeruvate tootmiste rajamist. Veelgi rohkem on mures konkureerivad elektritootjad, kes leiavad, et turul peaaegu ainuvalitsevale kontsernile toetuse andmine on vastuolus ELi riigiabi reeglitega ja rikub vabaturu reegleid.
Eleringi tegevjuht Taavi Veskimägi ütles mõni päev tagasi miljardihanget kommenteerides, et kui ka kaks korda 300 MW turbiini valmis saavad, jääb ikka veel Eesti oma vajadusest umbes 1000 MW puudu. Niisugune meeletu puudujääk võib tekkida 2016. aastal, kui nii Balti kui ka Eesti elektrijaamade vanad katlad kinni pannakse. Hetke seisuga ootab neid just selline saatus, sest kui praegu me upume saastekvootidesse ja meil jätkub neid mahamüümiseks kõikjale maailmas, siis peagi on meil endal juba peenike peos. Narva vanad katlad saastavad õhku sellisel moel, mis ei mahu ühegi piirnormi raamidesse. Igasuguste filtrite ja püüdjate paigutamine ei tee pisut nurjunud tehnoloogiaga vanakeste seisukorda palju paremaks. Ja hetkel, kui tõepoolest peame kvoote ostma hakkama, milliseks tõuseb elektri hind siis? Ja peamine – kas meil jätkub põlevkivi?
Raukas on korduvalt toonitanud, et meie põlevkivivarud ei ole juba ammu enam endises hiilguses. Vastupidi – kvaliteetset põlevkivi on kaevandamiseks üha vähem, eriti siis, kui keelatakse kaevandamine soomassiivide alt või metsiste mängualade ja musta toonekure pesapaikade lähikonnas. Lõuna suunas, kuhu kaevandused praegu laienevad, muutub põlevkivi kvaliteet aina viletsamaks ja ka kaevandamistingimused keerukamaks. Balti Elektrijaam valmis 1956. ja Eesti Elektrijaam 1967. aastal. Praegu on nad 50-60aastased ja see ongi ühe keskmise elektrijaama eluiga. Sama loogikat jätkates pole kuigi kindel, kas uute rajatavate jaamade raugastumiseni neile üldse põlevkivi jätkub. Palju põlevkivi läheb vaja õliajamiseks. Eesti Energia õlitehaste plaan on hiiglaslik, päevas kavandatakse toota 36000 barrelit, milleks kulub 1 664 000 tonni kvaliteetset põlevkivi. «Omamaise põlevkivi säästmiseks võiks seda osta nagu vanasti Slantsõst. Maksaksime neile elektriga, millest ka venelased on väga huvitatud, sest tööpuudus selles piirkonnas on suur. Toimiksime sel moel ameeriklaste kombel, kes kõigepealt tarvitavad ära oma naabrite energiaressursid ja alles siis asuvad vaikselt enda omade kallale,» räägib Raukas.
«Uus põlevkivijaam – see on meile pealesunnitud peaaegu ainuvõimalik otsus. Kui meil pole ühtegi sisendit elektriturule, siis me ei saa kõnelda oma energeetilisest julgeolekust. Praegune raske olukord on puhtalt meie valitsuse tegemata töö. Kuid me veel ei tea, kas see jaam üldse elektrit tootma hakkab, sest tema konkurentsivõime sõltub täielikult süsihappegaasi kvoodihinnast. Kui esimene jaam on tõenäolisel vajalik, siis teine ilmselt juba mitte. Pigem tuleb kiiresti panustada oma tuumajaama ehitusse,» räägib Raukas. Raukase sõnul hoiatas ta aastate eest, et oma näpu toppimine Ignalinasse on tulutu. «Nüüd on nad jõudnud tasemeni, kus kunagine võimas elektririik peab importima 70% oma elektrist, kusjuures 80% sellest tuleb Venemaalt. See ületab Leedu taluvuse piiri.» Raukase sõnul ei peaks me Leedu saamatu energiapoliitika üle rõõmu tundma. «Kui nad jaama valmis saaksid, võiksime meiegi ehk sealt 200-300 megavatti saada. Kuid ilmselt on nende jaama valmimine lähiajal ebareaalne. Oma aatomijaamale oleks tulnud mõelda juba siis, kui meie valitsuses käis asjatu jahumine Ignalina ümber. Nüüd oleme aga rongist väga palju maha jäänud, sest aatomijaama ehitus ei ole üheöö projekt,» ütleb Raukas. Kui ta hiljuti õhtustas koos Lõuna-Korea suursaadikuga, kinnitas too, et asukoha ja seaduste olemasolul suudaksid korealased meile sobiliku jaama püsti lüüa nelja aastaga. «Kuid seni, kuni selleks puudub poliitiline tahe, valmistugem elektrita elamiseks.»
C02 kvoodi hinnaks kuni 50 eurot tonnist?
Aastal 2020, kui pole enam võimalik saada tasuta C02 kvoote, tuleb kogu vajaminev kogus Narva elektrijaamade jaoks osta sisse turuhinnaga. Prognooside kohaselt võib C02 kvoodi hind tõusta 40-50 euroni tonni eest. Ühe megavatt-tunni põlevkivielektri tootmisel paiskub õhku ligikaudu tonn süsihappegaasi.
Euroliidu nõusolek puudub
Et uue põlevkivijaamaga pole veel kõik selge, märkis hiljutisel raadioväitlusel Vikerraadios majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Einari Kisel. Puudub euroliidu nõusolek, et tegu pole ebaausa konkurentsi ja turuseaduste rikkumisega. Kisel arvas, et see luba küll tuleb, kuigi monopoli-seisuses ettevõttele mängitakse kätte miljard eurot ja takka-tippu on tal kasutada kogu riigi põlevkiviressurss.