Erik Puura: see on väga vildakas lähenemine, kui energiatootmine sõltub aina enam ilmastikust
Eesti uudised - etea mai 17, 2011
Hei, nr 31, mai 2011
Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura räägib sellest, millised on Eesti valikuvõimalused energiatootmises, tuumajaamast, alternatiivenergiast ja sellest, mida saaks üks tavatarbija teha, et muuta oma energiakasutust ökonoomsemaks ja keskkonnasõbralikumaks.
Küsin alustuseks, kas energiasääst on üldse võimalik, kas on üldse võimalik energia tarbimist vähendada?
Vastus on selline, et ilmselt vähendaks küll, kui see eesmärgiks oleks. Energiasäästmine on ikkagi poliitiline eesmärk. Fenomen on aga selles, et meie sooviks on ju suurendada heaolu ja nii uued tehnoloogiad, uued kodumasinad kui ka uued tehnikad, mis on küll energiasäästlikumad, ei pane meid veel vähem energiat tarbima. Me kasutame neid kodumasinaid (tänu säästlikkusele) rohkem ja need viivad ikkagi energiatarbimise suurendamiseni.
Siia ma tahtsingi jõuda. Minu arvates vähendab tarbimist hinnatõus, kui aga tuleb vähem kütust tarbiv auto, siis me lihtsalt sõidame sellega rohkem…
Kui tuua võrdlus kõrvalt, siis kunagi räägiti ka, et internet toob paberivaba kontori, tegelikult tõi paberiuputuse.
Räägiks nüüd Eesti tuumajaamast. Mis mind ennast selle debati juures häirib, siis see, et meil on väga vähe on sõltumatuid eksperte. Nii pooldajad kui ka vastased on fundamentalistid. Neutraalsust pole üldse?
Ka mina võin öelda, et debattidesse on kaasatud inimesed, kes iialgi oma arvamust ei muuda. Ja kui iialgi arvamust ei muuda, siis otsivad nad oma seisukohtade kaitsmiseks ükskõik mida. Hüppavad mättalt mättale ja tegelevad uute argumentide otsimisega. Iga inimene peaks püüdma ennast panna otsustaja rolli, kuidas otsuseid tehakse ja mis on alternatiivid.
Ma ise ei ole tuumaenergia vastane, aga ma näen ka ohte, mida paljud ei näe. Eelkõige ma kardan psühholoogilisi tõrkeid.
Mida te silmas peate?
Näiteks seda, mis juhtus Austrias. Austerlased ehitasid 1978. aastaks valmis tuumajaama, siis tehti rahvahääletus ja 50,2% hääletas vastu. Tuumajaama ei lastud kunagi käiku. See seisab seal siiamaani. Kasutatakse varuosadeks ja õppekeskuseks. Austria parlament oli aga 1960-ndatel teinud ühehäälse otsuse, et tuumajaam tuleb rajada.
Teine aspekt. Nii kummaline kui see ka pole, siis väga paljude inimeste teadvuses on tuumaenergia kõige hullem, kuigi kõik arvutused, ka pärast Jaapani õnnetust, näitavad, et tuumaenergia kasutamise mõju on väiksem kui mis iganes teisel energialiigil.
Kolmandaks, mind häirib ka see, et suurte õnnetuste puhul nagu Tšernobõl, nüüd ka Jaapan, ikkagi info oli puudulik, varjav ja isegi ilustav.
Mida aga debati parandamiseks teha?
Tuumajaama debatis on põhiliseks veaks, et sinna pannakse sisse subjektiivset nõuannet. Soomlased on algusest peale öelnud, et tuleb lihtsalt tsiteerida ja öelda fakte. Rahvale tuleb öelda fakte. Ei saa aga öelda, et tuumajaama peame tegema sellepärast, et see on parem kui tuuleenergia. Nii ei saa üldse küsimust püstida. Need pole võrreldavad asjad.
Polaarsus on meil suur, otsused on inimeste peades juba ära tehtud ja siis otsitakse juurde mis iganes põhjendusi. Nagu ka maavärinaga – hakati ka meie piirkonnas otsima maavärinaid, mis on naeruväärne.
Aga kas te ise olete enda jaoks selle vastuse välja mõelnud, kas Eesti vajab tuumajaama?
Ma olen püüdnud panna ennast otsustaja rolli ja see on ülikeeruline. Toon järgmise näite. Lugesin näiteks äsja uudist, et Eesti pelletite tootmine kasvab aastas 500 000 tonnini, millest 95 protsenti läheb ekspordiks. Arvestades kütteväärtust – see võrdub umbes miljoni tonni põlevkiviga – saab arvutada, et kümme protsenti Eesti baasenergiast saaks pelletitest.
Tegelikult saab edasi arvutada, et kokkuvõttes võiks katta lausa 50 protsenti Eesti elektrivajadusest. Kui ilmtingimata tahaks, siis saaks. Oluline küsimus, mis asja keeruliseks teeb, on aga mujal – mis see kõik maksma läheks?
Sellestsamast pelletite näitest lähtuvalt – võib-olla keegi majandusinimene ütleks, et ongi kõige kasulikum pelletid maha müüa ja saadud raha eest osta Norrast hüdroenergiat.
Täpselt. Kogu energiadebatis ongi nii palju erinevaid nüansse, et öelda, mis on kõige kasulikum ja mismoodi peaks kalkulatsioone tegema… See kõik on väga raske.
Kui suur osa elektrist võiks tulla tuulest?
See on natuke filosoofiline teema. Kõik sõltub reservvõimsustest või kokkulepetest, et meil oleks võimalik elektrit sisse osta.
Põhimõtteliselt tuule puhul räägime, et meil peab olema alati topelt. Et mis iganes viisil tuleb tuuleenergiat dubleerida?
Jah. Aga siingi tulevad oma nüansid. Näiteks Energiasalv on teinud superprojekti, mis siluks ära tarbimise tipud. Energiatootmise enda seisukohast on see absurd, tuule abiga pumbatakse üles vett ja pumbatakse alla vett ja kõike seda tehakse 25-protsendilise kaoga. Sisu tuleb aga sellest, et kui siluda sellega ära tipud, siis see võib olla efektiivne, ka majanduslikult efektiivne. See pole nagu tootmisüksus, vaid suur salvesti.
Suur tuuleenergia tarbimine eeldab, et olete suurtes võrkudes sees – et kui endal tuult pole, siis ostate mujalt?
Jah, nüüd räägitakse Põhja-Euroopa supervõrgustikest, et kusagil ikka tuul puhub. Siis veel lisaks Põhja-Aafrika ja Hispaania päikesepaneelide supervõrgud. Et ühendame kõik need eri asjad ühte hiiglaslikku süsteemi.
Aga ikkagi. Kui meil on talvine aeg, miinus 30 kraadi. Kestab kaks nädalat. Hästi suur kõrgrõhkkond ilma tuuleta. Selles pole midagi haruldast. Mis siis toimub? Meie laiuskraadil inimesed külmuvad surnuks.
Kuidas sellist probleemi otsustaja vaatenurgast lahendada?
Otsustaja vaatenurgast tuleb tagada ka inimeste turvalisus. Tuulenergiaga lõpuni turvalisust pole, peab olema reservvõimusus, sest varustatus peab olema tagatud ka kõige keerulisematel perioodidel.
Kui me järjest enam seame ennast sõltuvusse ilmastikust, siis selline lähenemine on minu arvates väga vildakas. Jätta kogu tehnoloogiline infoühiskonna toimimine sõltuvusse ilmast, see pole ka normaalne.
Probleeme on ju olnudki. Kui Ameerikas Texases tuul järsku vaibus, siis süsteemid lülisid välja. Ka hüdroenergiaga on olnud nii, et väga külmal talvel seda lihtsalt pole.
Missugune võiks siis teie arvates olla Eesti energiatootmise struktuur?
Mu sisetunne ütleb, et põlevkivi jääb kauemaks, kui arvame. Oleme väga paljude umbmäärasuste juures.
Kas mingit tehnoloogilist lahendust ei paista? Kuhu teadlased on oma pilgud suunanud?
Kui räägime termotuumareaktorist, siis endiselt kehtib lause, et enne 50 aastat kuhugi ei jõuta – ja seda on räägitud juba viimased 50 aastat.
Kindlasti tuleb läbimurdeid energiasalvestuses ja ka vesinikuenergia. Elektriautode süsteemid transpordis. Kõik need lahendused on olemas, aga kehtib printsiip business as usual, aegamööda areneb. Põhienergia osas aga lahendust ei paista.
Nii kummaline kui see ka pole, siis see kõige elementaarsem asi nagu orgaanilise aine oksüdeerumine ehk põlemine, see on niivõrd efektiivne, nii energiatihedus kui ka energiasisaldus on niivõrd suured, et uued süsteemid ei ole jõudnud sellele lähedale. Välja arvatud üks – tuumaenergia, mis on tõepoolest täiesti uus asi.
Tuumaenergia puhul tekib aga kohe ka küsimus tuumajäätmete ladestamisest. Mis sellega teha?
Nii Soome kui ka Rootsi on seda tehnoloogiat arendanud üle paarikümne aasta ja matnud sinna müstiliselt suured rahad. See kõik on nii läbi uuritud, et matmispaigale võib anda tõepoolest 100 000-aastase garantii. Isegi kui 10 000 aasta pärast tuleb jääaeg ja lükkab kõik ära, siis nende jäätmetega ei juhtu ikka midagi. Seega väita, et matmistehnoloogiat ei ole, on eksiarvamus, kui siinsamas meie külje all on need tehnoloogiad olemas, neid on uuritud ja neid on arendatud.
Ise ütlesite mitu skeptilist nooti tuumaenergia kohta, aga teid kuulates kinnistub mulle mulje, et vähemalt lähiaastakümnetel ilma tuumaenergiata ei saa, et see on ikkagi realistlik alternatiiv fossiilkütustele.
Absoluutselt. Kogu maailma mastaabis ei saagi ilma selleta. Küsimus on Eestis, mida meie aktsepteerimine tuumaenergia puhul.
Minu jaoks on ikkagi psühholoogiline probleem. Teiseks, asukoha probleem – mitte minu tagaaeda. Kolmandaks poliitiline probleem ja rahvaarvamuse probleem.
Mis teile veel Eesti tuumajaamadebatis on silma jäänud?
Meie tublid akadeemikud, Endel Lippmaa ja Anto Raukas, on pannud kahtluse alla kliimasoojenemise kui sellise. Nii on tuumajaam Eestis ainult majanduslik küsimus, aga näiteks Rootsis usutakse siiralt, et tuumajaamadega õnnestub vähendada kasvuhoonegaaside efekti. Aga Eestis on nii, et selle kasuks räägivad ainult majanduslikud argumendid, kuid meil ei kasutada üldse keskkonnaargumente. Või täpsemalt öeldes, kasutatakse ainult negatiivseid keskkonnaargumente.
Küsiksin nüüd paar küsimust hoopis teisest valdkonnast, kuidas tavatarbija saab oma energiatarbimist sättida. Oletame, et mul on maja, linna lähedal või maal, siis kui alustaksin nullist, mida peaksin valima? Mis oleks kõige keskkonnasõbralikum, kõige turvalisem, majanduslikult kõige kasulikum energialiik?
Kui minu teha, siis valiksin ilmselt ahikütte võimaluse. See on midagi, mis on selge ja turvaline. Ta on kohapeal toodetud, põlemine on efektiivne. Linnas ahiküte ei sobi, aga kui oleks võimalus, siis selle valiksin. See on igipõline lahendus. See on osaline süsinikuringes, nii ei pea ma keskkonnateemadele mõtlema.
Viimasel ajal on palju räägitud ka õhksoojuspumbast?
Ma ise kasutan, aga seda ei tohi vaadata kui mingit imeriista. Õhksoojuspump ei saa olla baasenergia allikas. Väga külmade ilmadega see ei tööta. Sellega tuleb arvestada. Samuti sellega, et ta ikkagi puhub sooja – ta on puhur, mis müriseb. Kui ma muidu kütaks elektriga talve jooksul 15 000 krooniga, siis õhksoojuspumbaga saaksin 7500 krooni eest köetud. Pump maksab 15 000 – 20 000 krooni, nii et umbes kolme talvega tasuks ära. Ideaalne oleks see suvilas, kus on isegi võimalik kaugjuhtimisega temperatuuri tellida (näiteks SMS-iga saata), et õhtul paneb sisse 21 kraadi, aga muidu hoiab kaheksa kraadi peal. Aga veelkord, mingil juhul ei tohi temaga arvestada kui põhiallikaga.
Järgmine kõva sõna on maaküte, aga see maksab ka kümme korda rohkem. Sellega saab kütta kõikidel temperatuuridel ja selle efektiivsus on samuti kõrgem. Aga see on juba kahesajatuhandene investeering. Tegelikult aga ongi nii, et kui tasuvusarvutusi teha, siis ega suurt vahet pole, mille valite. Öelda, et ma megamõttes võidan, kui valin selle või tolle, see asi ei käi nii.
See on siis näide, kuidas turumajandus töötab…
Absoluutselt. Turg reguleeribki hindu. Kinnisvarabuumigi ajal inimesed arutasid, et kas on gaas kõige kasulikum või elekter on kõige kasulikum või kivisüsi on kõige kasulikum. Läheb aasta mööda ja hinnad lähevad natuke teise poolde kreeni ning polegi enam kõige kasulikum. Lõppkokkuvõttes aga pole erinevused nii suured, et tasuks põdema hakata.
Eelnev jutt käis eramaja omaniku kohta, aga kui elan kortermajas, mida siis teha saan?
On ka selliseid inimesi, kes on kortermajja püüdnud õhksoojuspumpasid paigutada. Mingi 10–20 korteriga majas saab küll teha nii, et kõik muretsevad õhksoojuspumba ja ainult kõige külmemaks ajaks lülitavad keskkütte sisse – kui sellised võimalused on. Aga veel suuremates majades, siis on lihtsalt üldine soojustamine.
Eestis on eksperimenteeritud ka päikesepaneelidega, meie kliimas jääb see aga vist ikkagi ulmeteemaks?
Detsembris tervikuna päike paistab kusagil 26 tundi. Ta jääb selliseks piiripealseks lahenduseks. Kes tahab, see katsetab ja kindlasti ka need tehnoloogiad arenevad, aga minul usk puudub.
Aga väikesed elektrituulikud, sellised ühe maja tuulikud, mis ühe majapidamise tarbimise ära katavad?
Need on ka turul olemas, aga jällegi, kui hakata tasuvusarvutusi tegema ning lisada juhuslikkuse komponent juurde panna, siis läheb kahtlaseks. Ain Kull on teinud Eesti tuulekaardi ja selle järgi on tuuleenergia ikkagi efektiivne rannikualadel. Sisemaal asi nii lihtne ilmselt pole. Ma ei usu, et lahenduse ja hinna mõttes see kasulikuks osutub.