Infrahelist mere ja koerani, tuulest ja tuulikutest rääkimata
Eesti uudised, Tuuleenergia - Criss mai 21, 2011
Meie Maa, 21.05.2011
Kui osa rohelisi rattaretkelisi läbis viimaseid kilomeetreid Loonale, teine pani telke üles ja kolmas toimetas kevadises vihmasajus mõisa ümber, algas Loona mõisa suures saalis (mis paraku pole kummist seintega, et mahutada tuhandet ja enamat inimest) arutelu-väitlus-debatt Märt Treieri juhatusel ja ärgitusel.
Kõnelejaiks Virtsu tuulepargi elanik Tiiu Märk, TTÜ energeetik Jaan Järvik ning tuuleärimees Martin Kruus. Ilmselt kõik need vettinud retkelised, kes vähegi tundsid huvi tuugenite ehk tuulegeneraatorite vastu, sisse end ka pressisid.
Arutelu algas sedastusega, et Eestis on liiga vähe räägitud tuulegeneraatorite tumedast poolest. Etteruttavalt ütlen, et laupäevane väitlus küll ei andnud ammendavaid vastuseid esilekerkinud küsimustele, küll aga viibutas näppu sipelgapesa kohal. Iseasi, kas sipelgad ehk tuulegeneraatorite ärist huvituvad grupid üldse seda hoiatavat näppu millekski oluliseks peavad. Nagu ei pidanud tuuleärimees Martin Kruus energeetik Jaan Järviku põhjendatud väiteid, sealhulgas ka meelde tuletatud energia jäävuse seadust, muudeks kui vaid tühipaljasteks arvamusteks.
“Tuult kui oma olemuselt energiaallikat tuleb kasutada,” märkis Jaan Järvik alustuseks, küll aga viitas, et sealjuures tuleks mõistust tarvitada. “See ülesanne ei ole sugugi nii lihtne kui paistab. Lihtne on see siis, kui kasutada tuuleenergiat meie esivanemate kombel. Kui tuul oli, siis ajas ta ringi tuulikut, mis käivitas veepumba, kui tuult polnud, ei töötanud ka pump.” Kahjuks ei ole aga asi sama lihtne elektri kasutamise korral. “Seal peab palju vaeva nägema, et tõesti tuulest saaks tõhus abimees. Kui on tegu väikeste masinatega, pole kahju nii suur. Ma olen üks väheseid, kelle pere on kasutanud neliteist aastat tuulegeneraatorit. Selline lahendus on ökonoomne ja toimiv. Aga praegusel ajal on raudnikkelaku, millel meie tuulegeneraator töötab, liiga kallis ja seetõttu ei saa sellele akule tõsiselt orienteeruda.” Kui aga anda raudnikkelaku funktsioonid kohe julmalt üle energiasüsteemile, siis ei ole see asi Järviku sõnul enam päris aus ega korrektne.
Ärimees Martin Kruus ei eitanud, et tuulegeneraatoritega tegelemine on muidugi mõista äri, puhtalt ja üheselt. “Eestis algas asi 1. jaanuarist 1998, kui võeti vastu energiaseadus, et kui ärimehed toodavad taastuvenergiat, siis riik on nõus neile maksma toetust. Piltlikult – võime öelda, et riik esitas avaliku hanke. Pärast seda ongi Eestis taastuvenergeetika äri,” selgitas ta.
Märt Treier tundis huvi Hiiumaa vastu. “Kui toetusi ei oleks, kas siis Hiiumaal ei oleks praegu midagi sellist toimumas nagu praegu?” – “Jah, absoluutselt,” kõlas vastus.
Kuidas saab aga ärimees aru mõistest “eetiline äri”? – “Ma julgen väita, et tuuleenergia äri ei ole kindlasti ebaeetiline,” arvas ärimees.
Elu tuulepargis
“Meie kardame seda tuult, millega tuulegeneraatorid töötavad. Need hakkavad kolisema, eriti üks neist neljast. Mida suurem on tuul, seda rohkem nad kolisevad,” kõneles Tiiu Märk, kes on elanud 10 aastat tuulikutest 100–200 meetri kaugusel. “Kevadel ja sügisel, kui päike on madal, käivad tiivikud päikese eest läbi. See on meil nagu šokiteraapia. Kellelegi ma seda kurtsin, ja siis öeldi, et mul on närvid läbi. Enne seda polnud närvid läbi, aga tundub, et järjest rohkem need närvid läbi hakkavad saama.”
Ta ei ole oma sõnul otseselt tuulikute vastane, aga oma kapsamaale neid küll ei tahaks. Naise sõnul ei olnud keegi temalt pärinud, kas ta ikka tahab tuulegeneraatoreid kodu vahetusse lähedusse. Kui Tiiu Märk oli toona küsinud ehitajalt, et kas mitte tuulikud ei hakka elamist segama, siis viisakas härrasmees öelnud, et ööbis mitu ööd tuulikute jalamil. Tõesti, seal võib rahulikult kaks nädalat ööbida, ilma et midagi juhtuks, aga proovi sa siis seal telkida, kui tuleb tuul.
Ärimees Martin Kruus ei tahtnud esiti uskuda, et tuulikud on nii lähedal eluasemetele, küll aga möönis, et oma kodu vaatevälja ta tuulikuid heameelega ei tahaks. Ta ei pidanud ka normaalseks, et tuulikuid ehitataks nii lähedale. “Tänapäeval seda enam ei tehta,” sõnas ta.
Tuuliku lähedusega aga muutub paratamatult ka kodu väärtus. Rahalises mõttes. Niisiis küsis Märt Treier Virtsu elanikult, kas tal on tekkinud ka ärakolimise mõtteid. Otseselt Tiiu Märgil neid ei ole, aga kui ta tahaks maja ja maad maha müüa, siis ilmselt ei õnnestuks tal seda teha. Märt Treier uuris ka, kas Tiiu Märk on pöördunud Eesti Energia poole saamaks mingit kompensatsiooni?
“Kui Tšernobõli veteranid ei suuda siiamaani tõestada, et nad just seal haigeks jäid, siis millega mina tõestan, et just tuulikud mõjuvad mulle halvasti?” pareeris naine pessimistlikult. Aga kuna Nelja Energia OÜ juhatuse liige avalikult lubas kompenseerida kõik hädad, mis tulenevad nende Virtsu tuulikutest, siis Märt Treier nõudis Nelja Energia ärimehelt Martin Kruusilt summa suurust.
“Ärme ruttame sündmusest ette,” vastas Kruus tagasihoidlikult. Tiiu Märk omalt poolt kutsus ärimeest kuu-paar-kolm Virtsus elama, et ta saaks teada, mida õigupoolest tähendab elu tuulikutega.
Uurimata valdkond
“Mis on madalsagedusheli ja kuidas see mõjub inimesele?” küsis Märt Treier teadlaselt ja ärimehelt. Ärimees oskas rääkida seda, et tuulepargi puhul uuritakse küll keskkonna mõjusid tervisele, aga konkreetselt infraheli ei uurita. Kuna tema sõnul ei ole teaduslikult tõestatud infraheli kahjulikkust (ekspertide endi sõnul), siis ei saavat eksperdid oma töödes ka külajuttudest lähtuda.
Teadmiseks: infraheli on heli, milles rõhu muutumise sagedus on alla 20 Hz. Infraheli võnkumised avaldavad inimesele tugevat mõju. Seda ei tajuta helina. Infraheliga kaasneb peapööritus, valu kõrvades, tugev väsimus ja seletamatu hirmutunne. Ohtlikuks võivad osutuda inimese siseorganite omaresonantssagedusega võrdse sagedusega infraheli võnked. “Madalsagedusheli tõttu võib inimese mõistus kaduda,” möönis Jaan Järvik, “ja sellega saab inimest piinata.”
“Ma olen 15 aastat olnud väga tihedalt seotud elektromagnetismialase tööga ning see haarab endasse igasuguste elektrotehniliste seadmete mõju eluta ja elus loodusele. Näiteks tuulegeneraatorid on ühelt poolt lennundusele tõsiseks probleemiks. Ämaris saab ilusasti jälgida, kuidas tuulegeneraatorid töötavad.”
Kuidas on aga sellega, et kuulduste järgi võivad madalsagedushelid mõjuda ka mitmekümnete kilomeetrite peale? “Jah, mida madalam sagedus, seda pikem on lainepikkus ja seda paremini see levib.”
Niisiis pole vahet, kas räägitakse kahesajast, sajast, kolmesajast või kuuesajast meetrist. Tuuleärimees Martin Kruus aga tugines endiselt ekspertidele, kes arvavad, et madalsagedusheli pole probleem ja arvas, et pigem oleksid pidanud arutelus osalema tunnustatud keskkonnaeksperdid, mitte tema. Märt Treier aga selgitas, et hiidlased arvavad needsamad eksperdid olevat ärimeeste teenistuses. “Mure selle pärast ei ole põhjendatud,” arvas ta, aga keeldus tunnustatud ekspertide nimesid avalikustamast.
“Tuuleparkide planeeringuid korraldab omavalitsuse tasemel vallavalitsus,” rääkis ärimees, “vallavalitsus sõlmib eksperdiga lepingu, arendaja seda ei tee.” Palju aga Eestis on neid tunnustatud ja atesteeritud keskkonnaeksperte, keda saab tõsiselt võtta? “Paarkümmend kindlasti,” arvas Martin Kruus. Mis aga puudutab nende kinnimaksmist, siis Märt Treier viskas kivi vette: teadaolevalt on omavalitsusjuhid kõige äraostetavamad ja hea näide olevat see, et Ida-Virumaal on kõik vallajuhid kriminaaluurimise all. “Sinna tuleb ka kõige rohkem tuulikuid,” ei saanud ta mainimata jätta. Ja vastavalt Martin Kruusile on see ka sulatõsi.
Ääremärkusena: müra määratletakse Eesti vabariigis ainult kuuldava mürana. See info pani muidu üsna stoilise energeetiku pead vangutama. “See on imelik, et sageli eksperdid ei oma eriharidust neis küsimustes, milles nad teevad otsuseid,” sõnas ta, “ja kui arvatakse, et infraheli inimest ei mõjuta, siis…” Võimalik aga, et eksperdid jätavad infraheli meelega uurimustest välja, mitte seepärast, et nad ei tea sest midagi, vaid seepärast, et see on segav faktor?
Muuseas, tugev tuul ajavat Tiiu Märgi hundikoera lolliks. “Istub, ei saa aru, mis toimub, ja hakkab haukuma,” kirjeldas naine looma käitumist. “Ja ära ei harju.”
“Ega ühtegi tuulikut vägisi üles panna saa,” jätkas ärimees teemat, “kui arendaja läheneb maale oma vaatevinklist ja sellele tuleb elanike võimas vastuseis, siis ei tule sinna midagi.”
Üks variant on rajada tuulikud merre, seda aga peetakse kalliks ja ebamugavaks. “Ainult tuulikuid merre paigutada pole mõistlik,” arvas ärimees, “aga kindlasti tooks see endaga kaasa mereparkide tekke. Mereparkidega on mingil määral tegeletud, ka Eesti Energia ja valitsus on seotud, aga teema pole väga aktiivne. Päris mitmeid maismaaparke on arendamisel ja seega pole mõtet sündmustest ette rutata. Esimene laine toimus Läänemaal, sest seal on paremad tuuletingimused. Järgmine aga Ida-Virumaal, kus on päris palju parke ja kus on paljut juba kokku lepitud. Küsimus on vaid rahastamises.”
Teadlane Jaan Järvik pidas merre ehitamise ideed igati mõistlikuks tingimusel, et rajataks ka tõhusad energiasalvestid. “Salvestusprobleem on kõige valusam,” sõnas ta.
Üliprimitiivne energia jäävuse seadus
“Üks jääv seadus on energia jäävuse seadus,” märkis Jaan Järvik. “See määrab kõik. See määrab ka seda, et kui palju me genereerime, nii palju peame me igal ajahetkel tarbima. Kas see läheb asja ette või mitte, aga see peab väärtustatud saama. Seda on võimalik mõistlikult teha planeerimise, balansseerimise ja arvutustega.” Põhiprobleem on aga see, et energiat õnnestub ökonoomselt ja tõhusalt toota ainult suurte üksikvõimsuste korral, väikeste korral töötab see skeem oluliselt halvemini.
Laskumata detailidesse, möönis ta, et numbrite taga seisavad suured ärihuvid ja toetused ning seepärast mõjutatakse neid toetusi nii, et näiteks Saksamaa esirikkurite seas on pooled tuuleärimehed. Ta järeldas, et eetikaga siin ikka kõik päris korras pole. “Toetuse protsendid ei ole mõistlikud, need on üleliia suured,” lisas teadlane.
“Kõige hullem asi on see, et kui natukenegi tahta mõista energeetika probleeme, peab tooma üliprimitiivseid näiteid. Kui maname endale pildi, et Ülemiste järvest tulevad torud linna poole, siis edasi tulevad need ikka elamurajoonide poole ja lõpuks jõuavad elamusse. Elamusse jõuavad väikese toruna. Ja kui me tahaksime elamu kaevust vett tagasi pumbata Ülemiste järve, siis see osutuks kõvaks pähkliks. Me peaksime surve pumbal panema nii kõrgeks, et kui mul on veel paralleelseid tarbijaid, siis võivad hakata neil ka torud lõhkema. Ja mu oma torud võivad lõhkeda. Elektri puhul tähendab see, et pinge läheb kõrgeks ja siis neile tarbijaile, mis on sisse lülitatud, taotakse nagu pudrunuiaga elektrit sisse. Kas ta tahab või ei taha, ei ole üldse küsimus. Lihtsalt tuleb, sest tuult on, aga seda üritatakse pressida läbi kitsa toru sinna võimsasse võrku ja seetõttu pinge läheb üles ja tekib nn tarbetu tarbimine, mille tarbijad kinni maksavad.” Lambid põlevad kiiremini läbi ja ka teised asjad. Kõik mootorid hakkavad tarbima oluliselt suuremat reaktiivvõimsust, nii et tekib väga palju lisaprobleeme, millest tehnikaajakirjad vaikivad, sest probleem on keeruline, väitis teadlane.
See ei ole üldse nii ehk siis energeetika käitub teistmoodi kui energia jäävuse seadus, oleks ärimees Martin Kruusi pika ja detailiderohke jutu kokkuvõte, mis kirjeldas energia jõudmist tarbijateni.
“Siiamaani on tuuleenergias ilma salvestiteta hakkama saadud,” märkis ta lõpetuseks. “Sellel on väga lihtne põhjus, sest olemasolevad energiasüsteemid oma komplekssuses on suutnud tuuleenergiat hästi absorbeerida, kuid ka siin jõutakse piirideni. Ja selge on see, et edaspidi tuleb mõelda energiasalvestitele.” Meil olemasolev süsteem tuleks ümber ehitada, sest praegu on see ebaefektiivne, oli tema ja ka teadlase ühine järeldus.
Vaatluse alla võeti ka ohutusnõuded tuulikute juures ja ohumärgid. Näiteks ei ole igale poole, kus vaja, paigaldatud jääohu märke. Jää teatavasti külmub tuulikute tiibade külge ja kui see seal lendu läheb, jõuab ka kümne kilomeetri kaugusele, seda uuringute põhjal.