Üleminek taastuvatele energiaallikatele on küll mõistlik, aga raske
Eesti uudised - etea mai 17, 2011
Hei, nr 31. Mai 2011
„Pisikeses ja avatud majandusega” riigis pole taastuvenergeetika diskussioonil suurt mõtet, kui selles ei arvestata maailma rahvastiku, poliitika ja energiasektori üldiste trendidega.
Lühidalt võib fossiilsetele kütustele toetuva majanduse tuleviku võtta kokku sõnadega „läheb jamaks”. Senikaua kui „külma” tuumasünteesi ja mereveest kulutõhusa vesiniku eraldamise tehnoloogia sarnased lahendused on veel mägede taga, peab iga riik lisaks energiatehnoloogiate arendamisele mõtlema, kuidas edaspidi saada hakkama väiksemate energiakogustega.
Praegust aega ainult elektriga varustatuse seisukohast hinnates on Eesti energiasektori olukord suhteliselt hea. Tänu põlevkivile on meie riik energiat eksportiv, mitte importiv maa ja taastuvenergeetika alaseid arenguidki võib pidada pigem positiivseks. Rajatud on mitmeid biomassil töötavaid koostootmisjaamu ja jätkub tuuleparkide rajamine nii maismaale kui ka on algatatud esimesed avamere tuuleparkide keskkonnamõjude hindamised.
Teisest küljest on enamiku Eesti elektrist andev põlevkivi ka meie nuhtlus, kuna selle ahju ajamisega kaasneb ohtralt kaudseid kahjusid. Eesti põlevkivienergeetika elab viimaseid aastaid armuajas, kus keskkonnamõjusid maksustatakse suhteliselt madalalt, kuid nimetatud olukord muutub mõne aasta pärast. Heitmete ja ladestamisele mineva põlevkivituha kõrgem maksustamine muudab sellise elektri märgatavalt kallimaks.
Kuigi pea iga nädal võib lugeda järjekordsest „uuest murrangulisest” taastuvenergeetika tehnoloogiast, olgu siis selleks paremad päikesepaneelid, tõhusamad kütuseelemendid või bioreaktorid, kuuluvad sellised asjad praeguse tehnoloogilise taseme juures veel kaugesse tulevikku. Kui ei sünni tehnoloogilist plahvatust, siis jäävad maailmas levinud majandusloogika ja poliitilise paratamatuse tõttu lähiaastakümnete peamisteks energiakandjateks fossiilsed kütused ja ainsaks võimaluseks maandada masendavat hinnatõusu jääb energiasääst.
Maailm jääb kitsamaks ja läheb näljasemaks
Kõikvõimalike rahvusvaheliste avalike ja eraorganisatsioonide prognoosid näitavad, et maailma rahvastik kasvab aastaks 2020 kaheksa miljardi inimeseni ja aastal 2030 elab planeedil Maa üle üheksa miljardi inimese. Rahvastiku kasvuga käib kaasas eksponentsiaalne linnastumine ja tänu Aasia maade, eriti India ning Hiina, majanduslikule arengule, kasvab sealne keskklass kordades.
Kuna uus keskklass tahab endale nii külmikut, televiisorit kui ka autot, tähendab see maailma niigi üleekspluateeritud fossiilsetele kütusevarudele veelgi suuremat survet, mis toob kaasa nii defitsiidi kui ka järjest kiiremaid pöördeid võtva hinnatõusu.
Fossiilsete ja taastuvate energiaallikate arutelus tuleb tähelepanu pöörata ka triljonitesse dollaritesse ulatuvatele nafta- ja kivisöetööstussesse tehtud investeeringutele. Maailma suurimad naftaettevõtted ExxonMobil ja BP avalikustasid käesoleva aasta alguses lähima kahekümne aasta maailmamajanduse ja energiasektori prognoosid, milles ennustatakse maailmamajandusele jõudsat kasvu ja naftasaaduste kasvavat tarbimist.
BP Energy Outlook 2030 (BP energiaperspektiiv 2030) ennustab, et aastal 2030 kasutab maailmas kolmandiku kuni 40 protsendi võrra rohkem energiat ja kasvuhoonegaaside heide suureneb neljandiku võrra. Kuigi keskkonnasõbralike energiatehnoloogiate kasutamine suureneb, sõltub maailmamajandus lähima kahekümne aasta jooksul jätkuvalt nelja viiendiku ulatuses naftast, gaasist ja kivisöest.
BP ja ExxonMobili prognooside näol on tegemist dokumentidega, millele toetudes langetatakse investeerimisotsuseid. 2010. aastal kulutas ExxonMobil investeeringutele ja naftaväljade uurimisele rekordilised 32 miljardit ja BP, vaatamata Mehhiko lahe katastroofile, 23 miljardit dollarit. Mõlemad ettevõtted kinnitavad, et neil on nähtavas tulevikus kavas säilitada sellised investeeringutemahud ehk teevad seda, mida räägivad.
Naftatööstuse arvude kõrval annab natuke lootust ka maailma puhta energeetika investeeringute maht, mis kasvas 2010. aastal võrreldes eelneva 2009. aastaga kolmkümmend protsenti ehk 243 miljardi dollarini. Suurimaks taastuvenergeetika arendajaks riikide lõikes oli 54,4 miljardi dollariga Hiina, kellele järgnes 41,2 miljardi dollariga Saksamaa. Kolmandale kohale jäi 34 miljardi dollariga USA ja neljandaks tõusis 13,9 miljardiga Itaalia.
Puhta ja fossiilsetest allikatest pärineva energiasektori investeeringute võrdlemisel tasub meeles pidada, et kui naftaettevõtete investeeringute näol on suuresti tegemist olemasoleva infrastruktuuri uuendamise ja laiendamisega, siis taastuvenergeetikaalased investeeringud tehakse suhteliselt tühjale kohale.
Eesti taastuvenergeetika perspektiiv
Eesti riigi taastuvenergia kohustuslikud eesmärgid näevad ette, et puhta elektri kahekümne ühe protsendine osakaal saavutatakse juba aastaks 2015 ja 2020. tõuseb see veerandini. Võrreldes EL-i keskmise aastaks 2020 kahekümne protsendi juurde määratud eesmärgiga on seda märkimisväärselt rohkem.
Eesti suurima energiatootmisettevõtte Eesti Energia viimasest majandusaasta aruandest selgub, et 2010. aastal kasutati 14,2 miljonit tonni põlevkivi, 267 652 tonni biokütuseid, 123,6 miljonit kuupmeetrit maagaasi ja 59,8 miljonit kuupmeetrit uttegaasi. Nimetatud energiaallikatest toodeti kokku 11 823 gigavatttundi elektri- ja 1676 gigavatt-tundi soojusenergiat ning 190 448 tonni põlevkiviõli. Biokütuste osatähtsus Eesti Energia tarbitud kütustest moodustas kaks protsenti. Eesti Energia andmeil moodustas taastuvenergia tänavu esimeses kvartalis elektritarbimisest ligikaudu 11 protsenti, olles aastaga kasvanud poole võrra.
Meie energeetika A-d ja O-d ootavad peatselt ees suured muudatused: märgatav osa Narva Elektrijaamade põlevkivikatlaid on kasutustsükli lõpus ja kasvuhoonegaaside ning eriti tuhajäätmete seisukohast on Euroopa Komisjonil pretensioone kasutatava tehnoloogia suhtes. Katelde asendamine läheb maksma hinnanguliselt miljard eurot, millega seoses on ka õhus probleem, et nende kasutusiga ületab praegu kasutuses olevad põlevkivivarud. Lahenduseks oleks lisakarjääride avamine, mis aga tooks kaasa uusi keskkonnaprobleeme.
Praegu Eesti energiasektoris toimuvaid diskussioone hinnates võib kõrvaltvaatajale jääda võimalikest arengusuundadest üpris segane mulje. Energiaarutelude ühes otsas on tuumajaama pooldajad ja teises väidetakse, et kogu Eesti energiavajaduse saaks katta kolmesaja täisvõimsusel töötava moodsa tuuleturbiiniga. Diskussioon on läinud kohati nii tuliseks, et asi meenutab kaudselt ususõda ja nii saab poolte vahel neutraalset joont hoides Eesti Energia oma sissekaevatud põlevkivirajal edasi müdistada.
Kui hinnata Eesti energeetikaperspektiive teljel tuumajaam–tuulikud, siis majanduslikust paratamatusest ja tehtud-tehtavatest investeerimisotsustest lähtudes on tõenäoline, et lähema kahekümne aasta jooksul tuumajaama Eestisse ehitama ei hakata. Väga suure tõenäosusega kerkivad vanade põlevkivikatelde asemele uued ja tublisti väiksemas mahus rajatakse biokütustel töötavaid koostootmisjaamu ja tuuleparke.
Vaatamata sellele, kui suureks taastuvenergia osa parasjagu kümne aasta pärast osutub, parandab energiasektori kuluefektiivsust märgatavalt nõndanimetatud „tark elektrivõrk”, mis peaks võrgukadusid ja energiatarbimist vähendama hinnanguliselt kümne protsendi ulatuses. Targa võrgu ehk koormust jagavate ja varustuskindlust tagavate tehnoloogiate arendamisega tegelevad kõik suuremad energeetika ja infotehnoloogia ettevõtted, milles lööb kaasa Eesti jaotusvõrkki. Euroopa Komisjoni sõnul peab jaotavast elektrivõrgust saama tarkade tehnoloogiate abiga toetav elektrivõrk.
Eestis on ohtralt kasutamata maad ja piisavalt arenenud metsatööstus, mille tõttu on biokütused taastuvatest energiaallikatest meie oludes perspektiivseimad. Võsa, metsatööstuse jääkproduktide ja põhu kõrval võib kaaluda näiteks vetikategi kasvatamist, milleks Eestis on piisavalt madalat ja sooja rannikuvett. Vetikad kasvavad maismaataimedest kordades kiiremini ja neid peetakse ka üheks perspektiivsemaks tuleviku biokütuste allikaks.
Tuuleenergia aastane võimsus Eesti maismaal on ligikaudu 30 000 gigavatttundi ja merel ning järvedel kokku vähemalt teist samapalju. Tuuleenergia kahjuks räägib selle kõikuv iseloom, milleks on vaja tasakaalustavaid energiaallikaid, nagu näiteks kiiresti käivituvad gaasijaamad. Tuulikute ehitamist saadab ka elanikkonna suurenev vastuseis, mida võiks iseloomustada hüüdlausega „mitte minu nägemisulatuses!”. Nüüdseks on see pannud seisma nii mõnegi arendusprojekti ja mitu riigipoolset tuulegeneraatorite rajamist soodustavat toetusmeedet põhjustab seni hulgaliselt vastuolusid.
Lõpuks tarbime kõik vähem elektrit
Hinnates Eesti energiasektori olukorda kas taastuvate energiaallikate või põlevkivi poolelt, on kindel, et kilovati hind läheb juba lähiaastatel märgatavalt kallimaks. Ühelt poolt seab kõrgem elektrihind uude valgusesse elektri hinnaarvestused, millest tasub elektrit toota ja millest mitte, teiselt poolt tähendab see, et iga inimene peab senisest suuremal määral tähelepanu pöörama energiasäästule. Tuleviku küsimus ei ole „Kui palju ma võin omale kulutamist lubada?”, vaid „Kui vähesega on võimalik hakkama saada?”
Pisikeses ja avatud majandusega Eesti elektriturg integreeritakse lähiaastakümnetel veelgi tihedamalt Skandinaavia ja Euroopa elektrituruga, mis tähendab eelkõige seda, et meie tootjatel on võimalik elektrit müüa täpselt sinna, kuhu kasulikum. Omakorda seab see hinnasihid ka kohalikele tavatarbijaile.
Intervjuu
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetikaosakonna säästva energia talituse juhataja Madis Laaniste
Kas eesmärk saavutada aastaks 2020 Eestis (vähemalt) 20-protsendiline taastuvenergeetika osakaal on reaalne? Kui, siis millised riigi ja energiasektori tegevused sellist veendumust toetavad?
Taastuvate energiaallikate osakaal 20 protsenti lõpptarbimisest aastaks on täiesti reaalne. Tõenäoliselt ületab Eesti 20 protsendi rajajoone juba 2010. Aastaks 2020 on Eesti ülesandeks 25-protsendiline taastuvate osakaal lõpptarbimisest ja selle saavutamine võib osutuda keerulisemaks kiire energiatarbimise kasvu tingimustes. Eesmärgi täitmist saame seirata samm-sammult, energiasäästu ja taastuvenergeetika meetmete tulemuslikkuse hindamise kogemused on Eestis veel vähesed ja pikaajalistes energiasektori arengu prognoosides on määramatust. Andmed Eesti taastuvenergia potentsiaalist ja energia kokkuhoiu võimalustest kinnitavad taastuvenergia direktiivis Eestile seatud eesmärgi täitmise võimalikkust, riigikogus kinnitatud „Energiamajanduse riiklik arengukava aastani 2020” ja valitsuse „Taastuvenergia arengukava aastani 2020” näitavad poliitilist valmisolekut seatud sihtide saavutamiseks.
Millised on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul Eesti taastuvenergeetika laiema leviku ees seisvad suurimad takistused?
Eesti ei erine muudest maailma maadest, kus taastuvatel energiaallikatel kasutatav potentsiaal on olemas ja samal ajal on ka mitmeid sotsiaalseid, tehnilisi, majanduslikke, keskkonnakaitselisi, esteetilisi seisukohti, millega taastuvenergia arendamisel kokku puututakse. Valitsuse tegevus on täna ajendatud majanduslikest ja keskkonnakaitselistest muredest, mis taastuvenergeetika kasutuselevõtul ilmnevad. Taastuvenergia kasutuselevõtt on üldjuhul kallim energiatootmise viis ja see tekitab energiatarbijates murelikkust majandusliku toimetuleku pärast. Teisalt jällegi kaasnevad taastuvenergeetika kasutuselevõtuga selle sektori ruumilised vajadused ning paratamatult puutub energeetikaobjektidest tulenevate mõjudega kokku rohkem inimesi. Väiksemate seadmete kasutuselevõtul on levinuimateks takistusteks keskkonna- ja ehituspiirangud (nagu näiteks hüdroelektrijaamad kalajõgedel, soojuspuurkaevudele seatavad tingimused, ehitiste kõrguse piirangud jne). Ka vedelate biokütuste rakendamise osas on väljendatud muret, et Eesti autopargis on veel hulgaliselt sõidukeid, mis ei talu segatud biokütuste kasutuselevõttu.
Millised on Eesti energiatootmist puudutavad suurimad julgeolekuohud ja kas energiatootmise koondamine ühte suurde kompleksi ei kujuta enesest julgeolekuriski?
Olulisemad energiamajanduse riskid Eestis on seotud maagaasi impordi ja elektri tootmisega. Energiatootmise mitmekesistamine on vajalik ja maandab riske, kuid ei kaota kuidagi vajadust ka suurte konventsionaalsete juhitavate jaamade järele.