• Eesti

Kuidas ja miks sünnib üks tuuleenergiaprojekt?

Eesti uudised, Tuuleenergia - eteap juuni 11, 2011

Hiiu Leht, 10.06.2011

Eestis on elektrit toodetud aastakümneid keskkonna seisukohast vaadates väga saas-taval moel – kasutades selleks põlevkivi. Elektritootmine on meil olnud Ida-Virumaa õlul ning tuhandetesse hektaritesse ulatuvad kasutuskõlbmatud tuhaväljad, saastunud õhk, ohustatud põhjavee kvaliteet ning teised reostusprobleemid jäävad Lääne-Eestist kaugele.

Küll aga tarbime me kõik elektrit ning seepärast on üsna vastutustundetu väita, et tehtagu uued elektrijaamad vaid Ida-Virumaale. Kuna ka Ida-Virumaa pole kummist, siis ei saa me eeldada, et meil õnnestub alati ja igavesti kogu elektritootmise saast sinna ära sokutada. Rääkimata sellise vaatenurga küünilisusest.

Kel tänini on arvamus, et Ida-Virumaa on maa, kus mäed on tehtud tuhast, nende vahel sirguvad betoon-korstnad ja laiuvad neoonvärvi mürkjärved ning seal elavad mingid imelikud muulased, siis siiralt soovitaks olukorraga kohapeal tutvuda. Pealegi ei ole põlevkivi ju ammendamatu ressurss, tegemist on väga väikese kütteväärtusega kütusega, mis on meie maapõues küllaltki laiali pillutud.

Otse loomulikult on seni kasutusse võetud kõrge kontsentratsiooniga kohad, kus kaevandamine odavam, kuid juba nüüd tuleb hakata avama uusi kaevandusi. Teoreetilised varud ulatuvad aga Peipsi järveni ja Rakverest veel Tallinna poole. Isegi Hiiumaalt vaadatuna tundub selline kaevandustulevik päris hirmus.

Teadlikkus ja energiasääst käivad käsikäes

Praegu räägitakse palju energia säästlikust tootmisest ja selle säästmisest hilisemas tarbimises, aga niikaua, kuni me ei näe ega teadvusta, kust see elekter tuleb, ei muutu säästuteemadel midagi. Paraku ei koosne energiasüsteem ainult kaablitest ega aita ka müütiline ringtoide. Elektrit toodavad ikka ja ainult elektrijaamad ehk lihtsamalt öeldes üks pöörlev elektrimasin ning kogu tants käibki selle ümber, mis jõud selle masina pöörlema paneb.

Kogu Euroopa ja ka Eesti teevad investeeringuid, et taastuvenergia laialdasema kasutuselevõtu abil energiavarustust mitmekesistada ja loodussõbralikumaks muuta. Seda kinnitavad ilmekalt ka Itaalia, Šveitsi ja Saksamaa hiljutised otsused tuumaenergia kasutamine lõpetada.

Infopäevadel ja konverentsidel räägitakse tihti erinevatest taastuvenergia allikatest, kuid arvestades Eesti iseärasusi nii territooriumi suuruse kui ka kliima seisukohast, saab siin suurim roll siiski olla vaid tuuleenergeetikal. Ilmselgelt tuleb tuuleparke rajada loodust hoidval viisil ja kooskõlas kohalikega, aga ka kõikidele kehtivatele seadustele vastavalt.

Signaalid tulevad riigilt

Mistahes projekt ei sünni vajaduseta ja kuna riigid üldjuhul ise elektrijaamu ei ehita, loovad need pigem vajaliku majanduskeskkonna koos suunistega, kuhu ja milliseid elektrijaamu oodatakse. Nendeks signaalideks on seadusandlus, erinevad arengu-ja tegevuskavad ning toetusmeetmed. Kui need viitavad tuuleenergiale, siis erasektor ka selliseid projekte tekitab. Kuid kui riigi prioriteediks on hoopis tuumaelektrijaam, on järelikult oodata just selle valdkonna investoreid. Kokkuvõtvalt: plaan rajada meretuuleparke ei sünni arendajate unenägudes, vaid otsustajaks on riik hoonestuslubade väljastamise korra loomise, keskkonnamõjude hindamise programmi kinnitamise ja teiste toimingute kaudu.

Miks ronida tuulikutega merre?

Ühene vastus oleks parem tuul ja suuremad võimsused, kuid lisaks on maismaal rohkem probleeme, mida kogenud arendaja püüab juba eos vältida. Siinjuures ei pea ma silmas ainult kohalike vastuseisu, vaid lahendamist vajavaid küsimusi on rohkem. Eestis on küllaltki palju rannikuäärseid ja merre ulatuvaid suuri kaitsealasid, mis välistavad tuulikute paigaldamise, tagades ühtlasi ürgse looduse: Lahemaa, Keila-Joa, Pakri, Nõva, Dirhami, Roosta, Matsalu, Väinameri, Soela väin, Kassari laht, Hiiu madal, Vilsandi rahvuspark, Sõrve, Kihnu väin, Pärnu laht…

Teiselt poolt on meretuuleparkide piiriks Eesti territoriaalmere piir. Seega püüavad arendajad juba projekti algfaasis konflikte vältida nii palju kui võimalik ja analüüsivad eelnevalt arendusalasid põhjalikult. Lisaks kombitakse piire, kus mere sügavus ja majanduslik teostatavus veel kohtuvad ehk kust sügavamale pole rahaliselt enam võimalik tuulikuid ehitada.

Kui palju on ruumi kompromissideks?

Keskkonnaminister tõi hiljuti ühel esinemisel näite Hiiumaa merealadele tuulepargi võimaliku rajamise arutelu kohta ning ütles, et selles küsimuses kaasa rääkimine on kohalike vääramatu õigus ja nende arvamusi tuleb arvesse võtta. Tõsi ta on, iga arendaja teab, et tuuleparki ei tule sinna, kus eri huvigruppide huvid ristamisi lähevad.

Nagu öeldud, analüüsib tuulepargi arendaja juba eelnevalt põhjalikult, milliseid alasid üldse kaaluda tasub, ja pakub alles siis esialgse versiooni avalikkusele kommenteerimiseks. Need ei ole aga kivisse raiutud ja ka Nelja Energia meretuulepargi projekti arengus on alternatiive olnud mitmeid, näiteks mängiti esialgne kaart ümber piirivalveradarite tõttu.

Kunagisest l000MW-st on nüüdseks saanud 730MW ja ka see võimsus ei ole lukku löödud. Konstruktiivsed ettepanekud ja koostöö erinevate huvigruppidega on osa keskkonnamõjude hindamisest ning seepärast tellib arendaja selle ekspertidelt, kes oma piirkonnas ja temaatikas pädevaim ja informeerituim.

Ettepanekuid tuleb kaaluda alati mitmelt poolt. Näiteks on meretuulepargi võrgu väljaehitamiskulud suured, seega on arendaja jaoks olemas kriitiline punkt, kus projekti maksumus ja teenitav tulu enam ei lõimu ehk kust alates tuleb projektist loobuda.

Ka võib ühest alast loobumine tähendada seda, et meretuulepargi projekti abiga praegu puuduvat ning ressursimahukat kõrgepingevõrgu arendust, mis looks parimad eeldused Lääne-Eesti saartele ringtoite tekkimiseks, Hiiumaale tulla ei pruugi.

Samuti on oluline märkida, et arendaja on tuulepargi, mitte tehnoloogia arendaja. Seepärast pole võimalik kaaluda kompromissettepanekuna mõtteid, kus soovitatakse kasutada eksperimentaalseid ujuvvundamente, mida tuulikutootjad veel ei kasuta. Tuleb vahet teha energiatootmistehnoloogia prototüübil ja nõuetele vastaval sertifitseeritud elektritootmisseadmel. Prototüüp on üksik eksemplar, mida katsetatakse reaalsetes tingimustes, andes sellega infot tootearenduse jätkamiseks, kuid reeglina nende töökindlus on väga madal. Prototüüp täpselt samal kujul kunagi tootmisse ei jõua (loe: ei ole energiatootmiseks sobilik) või võib katse olla ka ebaedukas ja antud projekt lõpetatakse üldse. Seega elektrijaamu ei saa ehitada prototüüpidega. Kuna neid seeriatootmises pole, ei saagi neid ju osta, rääkimata sellest, et ükski kindlustusfirma ega pank ei taha teha tegemist tehnoloogiaga, mis pole ennast tõestanud.

Ilmselt ei ole tuuleparkide küsimuses kunagi võimalik täielikku konsensust saavutada, küll aga tasuks püüelda kompromisside poole. Kompromiss on teatavasti koostöö ja mõlema poole osaline järelandmine, seetõttu on raske ette kujutada, kui üks pool on põhimõtteliselt kõigele vastu. Tuuleenergia kontekstis ei unusta see pool millegi pärast alati lisamast, et ta põhimõtteliselt toetab taastuvenergiat, aga… Paraku annulleerib see “aga” kõik eelnevalt öeldu.

Konstruktiivse koostöö raames võime unustada, et Kõpu otsa need tuulikud üldse kunagi joonistatud sai. Eks arendaja esialgsed plaanid kipuvadki tegelikust elust natuke suuremad olema.

Martin Kruus, Nelja Energia OÜ juhatuse esimees

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

« »

nike factory outlet kobe 9 elite polo ralph lauren outlet online air max 90 pas cher polo ralph lauren pas cher fake nike shoes new basketball shoes tiffany free runs what the kobe 8 nike air mag big size jordans nba shoes