Tõusen fööniksina tuhast ja valan põlgamise pärast kuumi pisaraid
Eesti uudised, Tuuleenergia - etea juuni 13, 2011
Eesti Päevaleht, 13.06.2011
Maailmas ainulaadne tuulepark kerkib Narva ligidale tuhaväljale. Kokku 17 tuulikuga pargi maksumus on umbes 58 miljonit eurot ehk 900 miljonit krooni.
Tere tulemast tööstuslikust erektsioonist punguvale pinnasele! Ma kasvan siin kui hiiglase sau välja senini viljatust, suhteliselt saastatud maast.
Ma sirgun kui hunnitu meheau surnud pinnasest.
Ja ma pole sugugi ainus. Meid, aina kasvavaid, suuremaks sirguvaid tuulikuid on kokku seitseteist. Me kõik kokku oleme maailma ainus ja seega ka suurim tuhaväljale rajatav tuulepark, asukohaks Narva elektrijaamade tagune. Väikesele eesti rahvale meeldib ju teha suuri ja isevärki asju. See aitab end suuremana tunda.
Juba nad tulevad! Autokummidesse närimiskummina kleepuva asfaldi nägin ja kuumas tuules hõljuvad tolmupilved kuulutavad juba kaugelt ette -mu tükikesi saabub taas. Sillamäe sadamast suurte rekka’dega siia, Narva mere veerele. Autod kolonnina, vilkurid ees, igaühe kukil uus tükk uue tuuliku tornist, mis kui legoklotsid üksteise otsa pannakse, kokku liidetakse. Saksa ehitajad töötavad preisi täpsuse ja ugrimugri rahuga. Ei siin ole tüüpiliste vene tööstus-filmide vilinaid, kõlinaid, kolinaid, hüüdeid ja raginaid, masside madistamist, proletaarset pasjanssi. Mu tuulikvellede sirgumine, kümnetonniste be-toonrõngaste tõstmine, hiigelaluste valamine toimub vaevumärgatavalt, stoilise rahuga. Lihtsalt korraga avastan, et taas on mõnele tuulikule lisandunud mitukümmend meetrit,
Aga meel on kurb ja must morjendus piinab mind sellegipoolest.
Mu tööd on naerdud ja imetletud. Lause „Püüa tuult väljal!” tundub ühtaegu nii tobe ponnistus kui ka kättesaamatu unistus. Aga mina olen saanud sellega hakkama. Püüdnud tuule väljalt kinni, teinud jahuks, moondanud elektriks.
Tean oma esiisa nimegi. Aleksandria Heron, kes ei pärinenudki sugugi Aleksandriast, olla mind esimesel sajandil välja mõelnud. Pannud väljal tuult püüdma. Kas inimkonna tähtsuselt teine avastus ratta kõrval?
Eestimaale jõudsin ma 14. sajandil, andes tööd ja leiba nii rikastele kui ka vaestele, panin käsikivid tuule jõul liikuma. Mind on armastatud ja täiustatud läbi sajandite. Minuga on võidelnud maailmakirjanduse üks isepäisemaid kangelasi – Don Quijote. Praegu on Ameerikas kogunisti meie legendaarset võitlust meenutav tuulikufirma.
Angla tuulikuid Saaremaal käivad nüüd kummardamas tuhanded turistid kodust ja väljast. Hollandi tuulikud on sel merealusel maal võitnud merelt hiigelpindasid ja saanud suisa rahvuskangelase staatuse. Siiski pekstakse mind kui purejat peni, kui hullunud hunti. Milles ma siis süüdi olen?
Tühja välja võlu
Autodest veerevad välja kaablirullid kui hiigelema niidirullid. Taamal popsuvad elektrijaama korstnad välja uusi aurupilvi. Elektrijaamad ongi minu – tuulikusünnitajad.
Alles hiljuti oli siin viljatu, leeliseline mürgipinnas, mitte kellelegi vajalik tehismägi. See mägi on Eesti oma põlevkivist toodetud elektri hind, tasuta kaasaanne: põlevkivituhk. Nii mürgine, et sellel ei kasva rohi ega puu. Ja kui kogemata kombel kasvab, esimestel eluaastatel veel ei kidu, siis näeme võilille-suurust kaske.
Aga ehitajad ja tulevased haldajad kiidavad. Suletud territoorium, valvuriputka koos hoolega eesti keelt rääkiva kohaliku venelasega lukuks ees. Siia ei tule kutsumata külalisi, keda tuleks peletada. Siia ei kasva soovimatuid taimekesi, mida tuleks niita. Igav liiv ja tühi väli, kostaks seepeale eesdaste poeet.
Räägin oma kurba lugu edasi. Kui Ida-Euroopa inimesed sattusid esimesi kordi läände, jäid nad tihti, suud ammuli, tuulest elektrit vänta-vaid tuulikuid vaatama. Küll Taanis, küll Saksamaal, küll Hollandis. Vaatasid mu sugulasi ja unelesid kui imedeilmas: milline puhtus, milline odavus. Ja ei mingit saastet! Sina magad kodus, aga tuulik, mille osanik oled, püüab väljal tuult, väntab kaukasse kopikaid, korjab kobedaimaid kroone.
Loomulikult võttis nähtu idaeurooplase õhkima, sest varem oli nähtud ju hiiglaslikke kivi-söejaamu, põlevkivijaamu koos saastega, koos põrgu omast mustema suitsuga, koos loodust rebestavate karjääride-kaevandustega.
Pailapsest peksupoisiks
Uued tolmupilved siin koolnud tuhapinnal kuulutavad – aina uued detailid saabuvad. Aga see on veel köömes, vaat kui juulis hakkavad hiigelkiilidena taevasse tõusma tuulikutiivad. Kaheksakümmend meetrit tiibu korraga!
Ent Ida-Euroopas muutus korraga kõik, kui mu hõimlasi tuulikuid hakati sinnagi püstitama. Mitte ainult Eestis, vaid ka Lätis ja Leedus, muudest paikadest rääkimata. Kogunesid külakonnad, tulid kokku kihelkonnad, takkatippu talutaadid. Ja kuis siis meid, tuulikuid materdati! Varjavad vaadet, hirmutavad linde, murravad mesilasi, tekitavad vibratsiooni, mürisevad hullupööra, toovad depressiooni, ju on suisa saatanast.
Materdamisest sai veel vähe. Narva pargi ehitajad teavad rääkida juhtumitest, mil tänapäeva Don Quijoted laotasid öösel maanteedele suuri autokumme purustavaid metallsiile, et detai-lidevedu nurjuks. Teatakse demonstratsioonidest tuuleparkide väravais, kus rahvas nõudis: andke meile kohe siin tööd ehitajatena. Justkui oleks sajameetriste tuulikute püstipanek sama, mis kolmest lauast välikempsu kokkuklopsimine. Jutuks tulevad ka mujal kogetud pahameeleavaldused, tuulikute hooldamisel töö nõudmine, teadmata, et terve pargitäiega saab hakkama vaid paar meest ning igapäevast hoolt pole üldse vajagi. Meid siin Narvas hakatakse näiteks juhtima Saksamaalt mõne nupulevajutusega. Tegelikult olen ma tuulikuna ise nii tark, et oskan oma pea tuule suunda pöörata, väiksema tuulega tööle hakata ja liiga suurega seisma jääda. Enamat polegi vaja.
Silmis on siiski pisar ja hinges suur arusaamatus. Miks mind, tuulikut, küll nii pekstakse, kuigi peaks armastama? Ja kui meid tõesti vaja pole, siis „sitta kah!” -nagu ütles kuulus Eesti karikatuur itegelane. Eks lülitagu minu vastu protestijad siis oma elekter välja või ajagu seda musta kassi karvast. Või palugu paar tuumajaama juurde ehitada, mõned põlevkivikatlad lisaks konstrueerida.
Või mis kõige parem: tulgu nad siia Narva tuhaväljadele ekskursioonile. Vaadaku oma kuningast silmaga, mõelgu oma presidendist peaga. Mina olen nagunii siin, lehvitan siis taeva taustal oma hiigeltiibu, pühkides vaikses arusaamatuses mõnd pisarat.
Narva tuhavälja tuulepargi ehitus
• 21. septembril 2010 sõlmisid Eesti Energia ja Saksamaa tuntuim tuulikufirma Enercon lepingu maailma esimese ja ainukese tuhavälja tuulikupargi rajamiseks. Seitsmeteistkümne tuulikuga pargi maksumus on umbes 58 miljonit eurot.
• Tuhaväljal tuleb tuulikute paigaldamiseks rajada vundament 14 vaiale. Vaiade otsad ulatuvad läbi tuha paepinnasesse, tagades tuulikule stabiilsuse. Tuuliku kaal koos vaiade ja vundamendiga on 2500 tonni.
• 2010. aasta talvel seati tuhaväljal sisse ehitusstaap. Kolm kuud rajati teid ning tuulikute asukohtade juurde 30 x 40 meetri suuruseid kraanaplatse. Ehitati 2,9 km uusi teid, laiendati ja tugevdati olemasolevaid 6,5 km ulatuses.
• Ühe tuulikutorni 82-meetrise betoonosa püstitamiseks kulub seitse tööpäeva, tuuliku valmisdetailid saabuvad laevadega Sillamäe sadamasse, kust need autodega kohale toimetatakse.
• Tuuliku labade ulatus on 82 meetrit. Tuulik käivitub, kui tuule kiirus on 2 m/s, ja lülitub automaatselt, välja kui tuul on üle 28 m/s.
• Ühe tuuliku võimsus on 2,3 MW, tuulepargi koguvõimsus on 39 MW, mis tähendab, et aastane elektritoodang katab umbes 35 000 keskmise Eesti pere elektrivajaduse.
• Tuulikutornide 25 meetri pikkuste raudotsade, gondlite ja labade paigaldus algab 18. juulil. Septembris on kõik 17 tuulikut täisvarustuses püsti. Tuuleelektri tootmine algab novembris.
• Valmis saanud tuulikud kõrguvad ligi 200 meetri kõrgusel merepinnast, sest tuuliku kõrgus maast laba ülemise tipuni on 149 meetrit. Sellele lisandub 40 meetrit, mis on tuhavälja kõrgus merepinnast Ristkülikukujulise välja kõrgus on 25 meetrit.
• Elektrijaam toodab elektrit põlevkivi põletades. Balti elektrijaama tuhaväli tekkis põlevkivituha ladestamisest alates 1964. aastast. Tuhka ladestati aastani 1987. Välja pindala on 576 hektarit.
• Kuna tuhaväljale sattunud vesi säästus ja muutus tuha tõttu aluseliseks, suleti ladestusala aastail 2005-2008, rajati kanalid ja neutraliseerimissõlm. Värvilt helesinise vee pH on 12,5 või rohkem, mis tähendab, et sellise veega kokku puutunud kehaosa tuleb kind lasti puhtaks pesta. Ujumine on pigem ohtlik kui soositav.
• Praeguse seisuga on Baltimaade võimsaim Eesti Energia Aulepa tuulepark 48 MW koguvõimsusega. Lisaks on Eesti Energial arendamisel tuuleparkide projektid Vaivara vallas, Paldiskis ning meretuulepargid Liivi lahes.
Allikad: Eesti Energia, Enercon
Pole ise küll kohal käinud, aga kas tuhaväljade näol pole mitte tegemist täiesti lageda maaga – st. ei puid ei maju ei muid rajatisi? Pealegi veel ümbritsevast maastikust paarkümmend meetrit kõrgem.
Kas selline ala ei ole mitte sobiv päikeseelektrijaama püstitamiseks? 50 MWp tähendaks 10% efektiivsuse puhul 500 000 m2 paneele. Ehk kui paneelid vaid poole pinnast täidavad(neden vahel pn liikuda kah vaja, siis 1000 000 m2 ehk 1 ruutkilomeeter. Juba püstitatud tuulikud hakkavad paneelide tootlikkust oma varjude tõttu mõnevõrra segama, kuid ehk on see lahendatav probleem?
Tuhavälja puhul on tõesti tegemist hea kõrge ja lageda kohaga ning Eesti Energia on päikesepaneelide peale ka mõelnud. Täna ei ole probleemiks aga siiski mitte niivõrd tuulikute varjude segamine kui majanduslik pool. Taastuvenergia toetus peaks Eestis päikesepaneelide kasutuselevõtuks olema suurem.
Taastuvenergia toetuste mõte on arendada tehnoloogiat. Eesti väiksuse juures ei ole neil mingit mõtet, sest Eesti riik võiks ka täiega kogu seadmestiku kinni maksta, mahud on ikkagi nii väikesed, et nende pärast ei hakkaks ükski firma oma tootearenduses midagi rohkem liigutama kui nad seda juba täna niigi teevad. Suuremad taastuvenergiatoetused oleks lihtsalt tarbetu lisakoormus riigi rahakotile.
Pealegi – erinevalt tuuleenergiast – peaks päikeseenergia väikese ja suuremamastaabilise tootmise omahinnavahe suht väiksem olema. Seega muutuvad paneelide hinna alanedes nad konkurentsivõimeliseks esmalt lõpptarbija juures, kes paneele kasutades säästab ka võrgutasudelt. Tsentraliseeritud suurtootmine on mõtekas alles siis, kui seda toodet (PV paneelide puhul alati päevaelektrit) on kasumlik börsil müüa.. (küll see aeg kah tuleb, seega pole mõtet tuhavälja metsa täis kasvatada)
Küll aga on vaja kiiremas korras luua (eeskätt juriidilised ?) võimalused eratarbijal PV paneelide kasutamisest ülejääva energia tagasiandmiseks võrku, et siis näiteks kasvõi aastal 2013 inimesed neid kasutama saaks hakata. Päevase elektri puhul ei tohiks ka tänane FIT energiavõrgule kahjumlik olla?