Põlevkivi, aatom, tuulefarm või midagi muud?
Eesti uudised, Tehnoloogiaarendus - etea oktoober 20, 2011
Eesti Päevaleht, 18.10.2011
Hiljutise TTÜ Mehaanikateaduskonna sünnipäeva raames toimunud energeetikaalasel arutelul jäi kõlama kolm võimalikku tulevikustsenaariumi Eesti jaoks: kas jätkata põlevkiviga, alustada tuumajaamadega või arendada taastuvressursside kasutamist.
Soojustehnika professor Aadu Paist meenutas instituudi ajaloolisest rollist põlevkivienergia arendamisel, kuid lisaks põlevkivijaamade arendamisele kiitis ka võimalikku tuumajaama rajamist, mööndes samas, et sellega kaasneb mitmeid küsitavusi. Näidisena soovitas professor Paist rajada Tehnikaülikooli kõrvale väikese õppereaktori, mis oleks sajaprotsendiliselt ohutu. Samuti on tema hinnangul praegu hea aeg tuumaenergeetika alasesse koolitusse investeerimisel.
Pärast professor Paisti ettekannet võttis sõnajärje üle Šveitsis õppinud noor mees Criss Uudam Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioonist. Ta rääkis, kuidas ta alustas oma õpinguid tuumaenergiaga, kuid loobus sellest esimese aasta järel ja asus õppima taastuvenergeetikat.
Noore mehe esinemine mõjus väga erutavalt akadeemik Arvo Otsale, kes teatas, et erinevad pisemad taastuvenergeetika lahendused ei ole lahenduseks Eesti energiaga varustamisel ning tekitavad suuri probleeme elektrivõrkudele. Otsa hinnangul vajab Eesti põlevkivienergiat, uusi põlevkivienergia plokke ning tuuleenergia ei ole lahendus.
Energeetika käib kokku regionaalpoliitikaga
Kahtlemata olid põlevkivijaamad omaaegne tehnoloogiline tippsaavutus, mille taga oli mitmete inimeste oskused ja pingutus, kuid tulevikusamme peab vaatama siiski laiemas kontekstis, kui seda on tehnoloogilised argumendid.
Igas protsessis on ka erinevate huvigruppide ja üksikisikute huvid ning arvamused. Võib-olla on nii lihtne välismaal asuda tuumaenergeetikuks õppima, kuna kohalikud noored ei soovi ennast siduda erialaga millesse ei usuta?
Muutunud ühiskond eeldab teisi otsustamismeetodeid. Esmajoones on viimastel kümnenditel muutunud avalikkuse osalemine keskkonna – ja majanduselu ümberkorraldamisel. Avalik arvamus soovib kaasa rääkida ka enda jaoks oluliste suurte tehnoloogiliste otsuste puhul.
Demokraatlikes riikides on selle jaoks omad mehhanismid. Otsustamismehhanismid, kus poliitiline juhtkond koos mõningate tehnokraatidega tegi kitsas ringis suuri otsuseid, on tänastes majandusoludes näidanud oma nõrkust. Ilmselt peavad mehhanismid ja otsustusbaas olema laiemad.
See aga eeldab ka informeerimist, koolitamist ja teistsuguseid juhtimisskeeme. Taastuvenergeetika üldiseks omapäraks on väiksemate laiali paigaldatud seadmete hulk. Sellega välistatakse koonduvaid riske ja ka regionaalsete asulate areng peaks olema ühele rahvale tähtis.
Tuulik või kaevanduskopp?
Laiema informeerimise näitena erinevalt Lääne-Euroopast pööratakse Eestis veel suhteliselt vähe tähelepanu süsinikdioksiidi õhku paiskamisele. Jah on olemas emissioonikvoodid ning neid müüakse. Jah, selle eest ostetakse elektriautosid, kuid otsene side süsinikdioksiidi õhku paiskamise ja inimeste igapäevase tegevuse vahel ei ole tunnetatav. Kui palju emiteeritakse süsinikdioksiidi lugedes Päevalehte? Kes seda teab?
Keegi ei eelda kohest loobumist fossiilkütuste põletamisest, kuna energiasektori ümberkujundamine on pikaajaline protsess, mis võtab aega mitukümmend aastat. Sammud aga selles suunas on vähenähtavad.
Viimasel kahel aastal on Roheliste partei valimistulemus Saksamaa rikastes liidumaades lähenenud 20 protsendile või olnud sellest isegi üle. Baden-Würtenbergis 24,2%, Rheinland-Pfalzis 15,4%, Bremenis 22,5% ja Berliinis 17,6%. Ainult väikesel ja majanduslikult nõrgemal Mecklenburg-Vorpommernis oli tulemus 8,7%. Selliseid valimistulemusi ei saa eirata ükski mõjuvõimas institutsioon.
Argumente võib muidugi tuua igat moodi , kuid tehnoloogiliselt väiksematel süsteemidel tuleb oma stabiilse käitumistee kujundamisel jälgida suuremaid ja kõrgemal tasemel olevaid tegijaid.
Ajaloos on otse või ringiga Saksamaalt Eestisse tulnud gooti arhitektuur, Lutheri usk, marksism ja hulga teisi nähtusi. Seetõttu on raske uskuda, et praegu Saksamaal toimuvad ühiskondlikud ja tehnoloogilised protsessid siia ei jõua.
Käesoleva aasta 18. septembril teatas Euroopa suurim tehnoloogiafirma Siemens AG, et ettevõte loobub kõigist tuumaenergeetikaga seotud projektidest kogu maailmas. Maailma mastaabis suurfirma hinnangul ei kahjusta tuumaenergia hülgamine nende pikaajalisi kasumiväljavaateid ning kõige kiiremini kasvavaks valdkonnaks on taastuvenergeetika valdkonnas kasutatavate seadmete tootmine.
Praegu seisab TTÜ õuel põlevkivi kaevandamise kopp, kuid erinevalt mitmest teisest välismaa ülikoolist ei ole seinal ja katusel päikesepatareisid ega ka minituulikuid.
Oleks tore kui diskussioon energeetika tulevikusuundade ka laiemal pinnal jätkuks.