Energeetiliselt sõltumatu talu. Reaalsus või unistus?
Eesti uudised - etea detsember 15, 2011
Eesti Päevaleht (Elu Maal), 15.12.2011
Energeetilise sõltumatuse all püütakse mõista olukorda, kus talu on võimeline teatud aja jooksul toime tulema väljastpoolt saadava energiata, selgitavad EMÜ emeriitprofessor Jaan Lepa ja professor Andres Annuk, maaülikooli energeetikaosakonna juhataja.
Igasugune tootmine sõltub lahutamatult energiast. Erinevalt enamikust elualadest, kus tootmine on seotud energia tarbimisega, on põllumajandustoodang omakorda energiaallikas muudele majandusharudele. Eelkõige muidugi toiduna kogu elanikkonnale, aga ka soojusenergeetilise toorme – kütuse – näol valdavalt oma tarbeks, aga teistelegi tarbijatele ja teatud olukordades ka ekspordiks.
Ainult koopaelanik sai olla energeetiliselt sõltumatu
Viimasel ajal on kirjanduses juttu olnud energeetiliselt sõltumatust või vähemalt minimaalse energeetilise sõltuvusega talust. Rääkida tänapäevase tootmistaseme juures energeetilisest sõltumatusest on sisuliselt ebaõige, sest see on võimatu. Energeetiliselt sõltumatu võis olla näiteks kiviaegne koopaelanik, kes ise oli võimeline valmistama kivi-kirve.
Juba meie paari sajandi tagused esivanemad, kes kasutasid rauast tööriistu (kirveid, vikateid, sirpe, atru) ei olnud enam energeetiliselt sõltumatud, sest vähemalt nende tootmiseks kasutatud metall oli toodetud vastavates ettevõtetes. Milliseid energiaallikaid seejuures kasutati, on tagantjärele raske kindlaks teha.
Tänapäeva taludes, kus kõik põhilised tööoperatsioonid on mehhaniseeritud ja automati-. seeritud, lüpsirobotiteni välja, on peaaegu mõttetu rääkida energeetilisest sõltumatusest, sest kõik seadmed on kuskil toodetud ning selleks kasutatud energiakogust ja energia-kandjaid on üsna raske määrata.
Praegu vähemalt tundub, et energeetilise sõltumatuse all püütakse mõista olukorda, kus talu on võimeline teatud aja jooksul toime tulema väljastpoolt saadavat energiat kasutamata (elektrienergia, kütused). Selline olukord võib tekkida näiteks elektrivõrgu rikete korral keskustest kaugemal asuvates majandites, kui on olemas tuulegeneraator koos vastava mahtuvusega salvestiga (aku-patarei).
Luuakse energeetilise analüüsi metoodikat
Arvutused, mis Eesti maaülikooli energeetikaosakonna töötajad Erkki Jõgi ja Vahur Põder on teinud Tartu maakonnas paikneva Mäe-Vändriku väike-talu kohta ning mis tuginesid talu elektritarbimise graafikule ja piirkonna tuuleoludele, näitasid, et toodangu poolest võis talu elektrienergiavajaduse täielikult katta 30 kW võimsusega väiketuulik WP-30. Vaat-lusaja kõige raskema perioodi -108-tunnise „energiaaugu” (tuuletu aja) – ületamiseks osutus vajalikuks 170 kWh mahutav akupätarei, mille kaaluks tavalisi pliiakusid kasutades kujunes umbes neli tonni ja maksumuseks 16 000 eurot.
Nõukogude aja lõpuaastail kasutati majandi energeetika iseloomustamiseks bioener-geetilise teguri mõistet, mis kujutas endast majandi toodangus sisalduva energia suhet tootmisprotsessis kasutatud energiakogusesse. Seejuures arvestati nii masinate ja seadmete tootmiseks kasutatud energiat kui ka hoonete energeetilist panust, samuti inimtööjõu kulu ning väetiste, herbitsiidide ja muude abimaterjalide ja seadmete tootmiseks kulunud energiakogust. Tookordsete paremate majandite bioenergeetiline tegur oli üldjuhul üle kahe, s.t toodangus sisalduv energia oli üle kahe korra suurem kui tootmisprotsessis kasutatud energia.
Kuna tookordsed andmed on nüüdseks lootusetult vananenud, on maaülikooli teadla- , sed koostöös Helsingi ülikooli teaduritega alustanud projekti ENPOS (Energy Positive Farm), millest võib oodata tänapäeva seadmetel ja materjalidel põhineva majandi tegevuse energeetilise analüüsi metoodika loomist.