• Eesti

Miks Eestile meretuulepargid?

Tuuleenergia blogi - eteap March 2, 2012

Üks meie põhivajadusi elu normaalseks toimimiseks on elekter, mida on Eestis toodetud aastakümneid väga saastaval moel – põlevkivist. Kui me keskkonda säästvamaid alternatiive lähiajal kasutusele ei võta, siis jääb see nii ka edasi ning tuhandetesse hektaritesse ulatuvad kasutuskõlbmatud tuhaväljad koos reostusprobleemidega liiguvad Ida-Virumaalt sammhaaval, kuid järjekindlalt meile kõigile lähemale.

Elektritootmise keskkonnasõbralikuks muutmiseks sobib taastuvenergeetika, mille liike on mitmeid ning neid kõiki tuleks energiatootmise portfellis kombineerida. Esimene eelistus on alati biomass, sest see võimaldab energiat toota konventsionaalsel nn stabiilsel viisil, kuid probleemiks on ressursi nappus ja ka kaugküttevõrkude võimsuse piirang. Ilmselgelt tuleb biomassist elektritootmisel kasutada tõhusa soojuse ja elektri koostootmise viisi. Seega arvestades säästliku metsamajandamise põhimõtteid, biomassi transpordi kauguse piiranguid ja eelmainitud kaugkütte koormuse piiratust ei pruugi bioelektri osakaal ületada 15 protsenti. Kuna hüdroenergia potentsiaal on meil marginaalne ja päikseelektri hind tuule omast neli korda kõrgem, jääbki üle vaid tuuleenergia.

Kuigi tuulikuid kasutati juba ka vanasti on tänapäevane tuuleenergia läbinud tormilise arengu just viimasel kahel aastakümnel, mil fossiilkütuste ressursside vähenemine ja sellest tingitud hinnatõus on pannud riike oma energiapoliitikaid ümber mängima. Kuna riigid üldjuhul ise elektrijaamu ei ehita, siis loovad nad pigem vajaliku majanduskeskkonna koos suunistega, kuhu ja milliseid elektrijaamu oodatakse ning erasektor siis selliseid projekte ka tekitab.

Eestis töötab täna veidi üle kaheksakümne tuuliku koguvõimsusega 184 MW, mis paiknevad enamjaolt kõik Lääne-Eestis. Kuigi maismaal leidub teisigi tuuliseid kohti ning mitmed projektid lähiaastatel tõenäoliselt ka teoks saavad, ei alahinda arendajad kõikvõimalikest hirmudest tekkinud avalikkuse vastuseisu. Kuidas viia tuulikud silme eest ära? Lahenduseks on meretuulepargid, mida on küll kallim ehitada, kuid tugevam meretuul aitab seda mõnevõrra kompenseerida. Samas pole ka merre elektrijaamade rajamine ilma piiranguteta.

Eestis on küllaltki palju rannikuäärseid ja merre ulatuvaid suuri kaitsealasid, mis välistavad tuulikute paigaldamise, tagades ühtlasi ürgse looduse: Lahemaa, Keila-Joa, Pakri, Nõva, Dirhami, Roosta, Matsalu, Väinameri, Soela väin, Kassari laht, Hiiu madal, Vilsandi rahvuspark, Sõrve, Kihnu väin, Pärnu laht…. Teiselt poolt on meretuuleparkide piiriks Eesti Vabariigi territoriaalmere piir. Arvestada tuleb ka piirivalveradarite, majandusliku teostatavuse ning Eesti kliima iseärasustega. Jääst tingituna sobivad meile ainult madala vee vundamendid ning ka jäävabas vees ei minda tuulikutega reaalselt sügavamale kui 30 meetrit. Käimas on küll mitmeid tehnoloogia arendusi, kuid nende nõuetele vastavuseni ja pankade ning kindlustajate poolt tunnustamiseni on määramatu tee.

Kuigi meretuulikute jaoks sobivad kohad on liigirikkad avameremadalikud, ei tohiks neid automaatselt loodusele vastuvõetamatuks või kahjustavaks pidada. Tänaseks on küllalt tõendeid, kus tuulikute vundamentidele on tekkinud uus elupaik mereelustikule, mis suurendab piirkonna kalarohkust ning võib toidubaasi rikastumise tõttu osadele lindudele ahvatlevana mõjuda. Samuti õpivad linnud tuulikuid vältima ning seda iseäranis merel. Ka Eestimaa Looduse Fondi Taastuvenergia Käsiraamat (lk. 6) kirjutab, et „tänapäevaste tuuleturbiinide aeglaselt pöörlevad tiivikud lindudele ja nahkhiirtele märkimisväärset ohtu ei kujuta.“

Birdlife International on öelnud, et kliimamuutustel on maailma lindudele katastroofilised tagajärjed, näiteks peavad linnupopulatsioonid selle sajandi lõpuks Euroopas liikuma keskmiselt 550km kirdesse. Veelgi enam, 15-37% taimedest ja loomadest võivad kliimamuutuste tagajärjel olla aastaks 2050 välja surnud. Kui keskkonnakaitse eesmärgiks on pidurdada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist, siis on kasvuhoonegaaside vähendamine siin ülivajalik. Kahjuks saame juba täna näite tuua, kuidas looduse liigagar kaitsmine võib sellele hoopis kahju tuua.

Balti Keskkonnafoorum (BEF) esitas tänavu jaanuaris Keskkonnaministeeriumile avalduse võtta Hiiumaa rannikul paiknev Apollo madalik looduskaitse alla. See on ka ühe planeeritava meretuulepargi aladest, mis väidetavalt võib ohustada aule. Meretuulepargi keskkonnamõjude hindamine küll viitab, et tuulepargi mõju lindudele on olemas, kuid mitte niivõrd aulidele ja kaugeltki mitte fataalne ehk tuuleparki välistav. Sama keskkonnamõjude hindamise linnustiku uuringu üks järeldustest on, et linnustiku seisukohast paremaid alternatiivseid avamere tuuleparkide asukohti Loode-Eesti vetes pole.

Aulid on kogu Läänemerel talvituvatest arktilisest lindudest üheks arvukamaks liigiks, hinnanguliselt saabub neid igal aastal Läänemerele talveks 4,3 miljonit, peamisteks peatuspaikadeks on Riia laht, Irbe väin ja Gotlandist lõunapoolsed alad. Gotlandi madalik, kus aule talvitub miljoneid jääb ühtlasi ka Läänemere tihedaima laevaliiklusega laevateele ning seal töötab ka palju meretuulikuid.

Talvituvate lindude, sh aulide kogus Apollo madalikul oli 2008.a veebruari loenduse andmetel kokku 1704 lindu viiest liigist, mis 4,3 miljoni auli juures olematu number. BEF’i Apollo kaitseala moodustamise taotlus väidab, et 2008. a sügisel loendati Apollo madaliku piirkonnas lennuloenduste käigus 27 275 auli. Samal alal on veel viiel korral aule loendatud, kuid nii suuri numbreid mitte kunagi saadud. Et nimetada seda ala aulidele rahvusvaheliselt tähtsaks linnualaks peaksid linnud seal regulaarselt paiknema. Üks loendustulemus ei näita aga arvukuse regulaarsust. Samuti ei eristatud selles paiknevaid ja läbilendavaid linde.

Ilmselgelt tuleb tuuleparke rajada loodusthoidval viisil ning kooskõlas kohalikega, aga ka kõikidele kehtivatele seadustele vastavalt. Keskkonnamõjude hindamise programmi koostamise käigus saab panna arendajale kohustuse läbi mängida kõik olulised stsenaariumid, mis võiksid kas inimesi või loodust kahjustada. Selleks ei ole vaja üleriigilist merealade ruumiliselt planeerimist, mille ootamine paneks tuuleenergia arengu aastakümneks seisma.

Alati kui me millegi vastu võitleme oleme automaatselt mingi muu alternatiivi poolt. Mõelgem mis alternatiive siis toetame. Kui tuul ei sobi, siis mis sobib? Kui meie analüüsi tulemus on, et „põhimõtteliselt toetan tuuleenergiat, aga…“, siis kahjuks see mingit sisulist väärtust ei oma, sest elektrijaamad peavad ju kuskil asuma. Reaalsele taastuvenergia tootmisele ei aita paraku kaasa ka juba kümmekond aastat heietatud „võlusõna“ – taastuvenergia teemaplaneering.

Autor: Tuuliki Kasonen, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuht
Avaldatud Eesti Rohelise Liikumise teabelehes Rääk, veebruar 2012

Vaata ka

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

« »

nike factory outlet kobe 9 elite polo ralph lauren outlet online air max 90 pas cher polo ralph lauren pas cher fake nike shoes new basketball shoes tiffany free runs what the kobe 8 nike air mag big size jordans nba shoes