• Eesti

Keskkonnamõjust hoolimata on põlevkivielekter möödapääsmatu

Eesti uudised - etea mai 7, 2012

Eesti Päevaleht, 07.05.2012

Autorid: Jaan Niitsoo, Paul Taklaja, Lauri Kütt, Helar Niilo, Ants Kallaste, Heigo Mõlder, Toomas Vaimann – TTÜ energia- ja geotehnika doktorandid

Eesti Päevalehe toimetus palus meil lähtudes kujutlusest, kus Eesti oleks täiesti elektrifitseerimata ja tuleks tühjale kohale elektrijaamu ja -võrke ehitama hakata, kirjutada, milliseid elektritootmise viise saaks ja võiks siin kõiki tänapäeva võimalusi kaaludes rakendada.

Ühelt poolt suunab sellist fantaasialendu Euroopa Liidu CO2 poliitika, mis motiveerib taastuvallikatele üleminekut. Unistuste reaalsusega ühitamiseks võiksime ka investeeringute mahu piirata praegusele tasemele. Kolmandaks tuleks välja selgitada, kas viimase 50–100 aastaga on elektritootmiseks leiutatud nii häid lahendusi, et kui praegu tühjalt kohalt alustataks, ehitataks üles hoopis hüvelisem energeetikasektor kui senine.

Elektrisüsteemis peab valitsema tasakaal, see tähendab, et tootmine peab olema sama suur kui tarbimine. Selle tagamine on üks töökindluse tingimus ja seda valvatakse hoolikalt. Näiteks liigtootmise korral lülitatakse jaamu välja või reguleeritakse väiksemale võimsusele. Liigtarbimise korral aga peab osa tarbijaid taluma energiavoo katkestamist. Liigne reserv toob kaasa kõrgema hinna, kuna seadmeid tuleb igaks juhuks pidevalt käimas hoida. Samuti on igal tootjal oma reageerimiskiirus ja inerts, aeglasemate tootmisüksuste kiire reguleerimine vajab rohkem jõudu.

Elektrijaamu jagataksegi kaheks: baaskoormuse ja tipukoormuse jaamad. Esimesed on aeglaselt reguleeritavad ja toodavad stabiilset, kuid odavat elektrit ööpäevase madalaima tarbimise taset arvestades (see ongi baaskoormus, mida süsteemil kogu aeg vaja on). Tipukoormuse jaamad on pigem kiirelt reguleeritavad ja väljundi hind sõltub paindlikkuse määrast.

Juhusliku iseloomuga tootjad

Lugedes lehti ja kuulates erinevaid arvamusavaldajaid tundub, et Eesti energeetikas on lugematult palju lihtsaid lahendusi, mis rakendavad taastuvenergeetikaressursse. Sõnavõtjad ja ettevõtjad püüavad toetust leida, võideldes nii koos kui ka eraldi küll tuulest, päikesest, prügist, energiavõsast, biogaasist elektri väljaväänamise pärast. Samal ajal on taastuvenergeetika üksused pigem juhusliku iseloomuga tootjad, väikesteks eranditeks on siin prügilagaasijaamad ning suuremad elektri- ja küttejaamad. Nende lisandumine üldiselt kasvatab süsteemi juhuslikkust ja seega tõstab ka hinda.

Tuulikute, mille töö sõltub tuule kiirusest, praegune võimsus on juba päris muljet avaldav, kuid nende juhuslikkuse vältimiseks oleks tarvis suurte akumuleerivate jaamade olemasolu, mis omakorda kujuneks väga kalliks. Visioon on ehitada pumphüdroelektrijaam, kuid suurema koguse tuuleenergia salvestamine ilmselt ei õnnestu just hinna tõttu. Eestis võiks kiirelt reguleeritavaid hüdroakumulatsioonijaamu küll olla – väheneks vajadus kalli tipuvõimsuse sisseostmise järele.

Prügist on saanud tänu elektritootmisele lausa defitsiit, pääsemist nähakse isegi sõnnikugaasi põletamises. Ka väikesed kohaliku biogaasiga töötavad jaamad on oodatult juhuslikumat laadi ja sellised väikesed energiaallikad saavad olla ainult üks väike osa süsteemist. Ei saa öelda, et roheline või taastuvenergia oleks halb, aga teda piirab tugevalt tema tasuvus, mastaapsus, ebastabiilsus, reguleerimatus ja suurde süsteemi sobimatus.

Baaskoormuse saavad ka tänapäeval katta ainult suured soojuselektrijaamad, mida võiks kütta nii puidu, põlevkivi kui ka tuumakütusega. Kogu Eesti varustamiseks peaks pea kogu raiutav puit katlasse minema ja metsad kahaneksid rekordkiirusega. Tuumajaam on väga kallis, valminud tuumaplokk aga pole reguleeritav ja kasvav koormusvajadus jääks katmata.

Ikkagi põlevkivielekter

Seega ei jää valikutest palju muud järele kui põlevkivielektrijaamad. Praegu viidatakse nende olulisimate murekohtadena suurele keskkonnamõjule, kuid ühtlasi on tegemist tehnoloogiaga, mis on meil olemas, ning nad kasutavad ainukest kütust, mida meil vajalikes kogustes põletamiseks leidub. Samuti täidavad põlevkivijaamad meie pooltipukoormuse, sest nad on suhteliselt suurtes piirides reguleeritavad. Ka investeeringuvajaduse koha pealt on just põlevkivijaamad Eesti taristus taskukohased. CO2 hind ilmselt kasvab, kuid see kasvatab igal juhul elektri hinda ka Eesti ümbruses.

Osaliselt noolitakse ka impordipurki ja turu avanemisel lubatakse müüa kõige õilsamat energiat üldse. Kuna energiajulgeoleku tarbeks on vaja tagada suutlikkus kodumaine tarbimine ise katta, siis suuremahuline energiaimport ei oleks lahendus. Naabritegi tootmisvaru võib ühel hetkel ammenduda ja esimesena lülitatakse välja ikka üleaedne, mitte enda tarbijad.

Energeetikas ei ole sündinud suuri maailma muutvaid revolutsioone ja lihtsasti kasutatavad ressursid on üldiselt kõik juba kasutusele võetud. Elektritootmine ei ole siiski iseseisev nähtus, selle tingib elektritarbimine, mida ei saa kellelegi peale sundida, vaid mis on kõigi enda vaba valik. Raisates nii tööl kui ka kodus vähem energiat, ostes ja ehitades energiatõhusamaid seadmeid, planeerides oma energiakasutust nii üksikult kui ka riiklikult suurema hoolega, peaksime ka vähem põlevkivi ahju ajama.

Üldiselt arenevad suured asjad, nagu elektrisüsteem, oma inertsiga ikka loomulikku rada pidi. Praeguses ühiskonnas tuleb peale kasuteguri, süsteemi sobivuse ja majandusliku tasuvuse loomulikuks pidada ka poliitilist mõjutust. Ehk tuleb nentida, et see, milline on praegu Eesti elektrisüsteem, ongi kõige parem ja ajas tagasi minnes ei oleks võimalik suurt midagi muuta.

 

 

 

 

Vaata ka

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

« »

nike factory outlet kobe 9 elite polo ralph lauren outlet online air max 90 pas cher polo ralph lauren pas cher fake nike shoes new basketball shoes tiffany free runs what the kobe 8 nike air mag big size jordans nba shoes