• Eesti

Energeetika otsapidi tuule küljes

Eesti uudised, Tuuleenergia - etea november 20, 2012

Horisont, 20.11.2012

Kui odavaid fossiilkütuseid oleks piisavalt ei oleks tõenäoliselt keegi megavatist elektrituulikut näinud – neid poleks lihtsalt hakatudki ehitama. Ainult fossiilkütuste lõppemine lähitulevikus sunnib arendama kallist alternatiiv­energeetikat, mis lähemal vaatlusel ei ole sugugi ideaalne ja mille sajaprotsendiline keskkonnasõbralikkus on näiline.

Elektri hind tõuseb. Bensiini hind kerkib samuti. Naftavarud on lõpukorral. Globaalne kliimasoojenemine hakkab uputama. Energia­kriis on tulemas. Milline on lahendus?

Lahendus näib imelihtne. Paneme püsti masti. Masti külge seame elektrigeneraatori. Generaatori võllile kinnitame tiiviku. Nõnda saame elektrit – kõige paremat energiat – nii palju kui ise tahame. Midagi pole vaja põletada ja kliimasoojenemisel on lõpp.

Miks siis ei ole täielikult üle mindud tuuleenergiale ega kavatsetagi seda teha? Kas põhjus on rumalates ja laiskades ametimeestes? Ei, põhjus pole rumaluses. Põhjus on selles, et kõik oskavad raha lugeda ja tuuleelekter on kallis. See on kallim kui meie põlev­kivist saadud elekter.

Miks tuuleelekter on kallis?

Ühes aastas on 8760 tundi. Kui meil on näiteks 12-kilovatine tuulik niisuguse koha peal, kus tuul puhub aasta läbi ühtemoodi, annab see tuulik 105 000 kilovatt-tundi energiat aastas. Pannes sellesama tuuliku kuhugi mujale Eesti­maale, saame aastas 16 000-26 000 kilo­vatt-tundi energiat. See on umbes viis korda vähem. Lihtsustatult öeldes on meil neli viiendikku ajast tuul liiga nõrk või puudub üldse ja elektrit ei tule. Kui paneme ühele tuulikule veel neli tükki lisaks, siis saame küll ühe pidevalt töötava tuuliku energiakoguse kätte, kuid hoopis kallima hinnaga.

Palju rohkem peavalu põhjustab küsimus, kust saada elektrit, kui tuult ei ole. Pakutud on mitut moodust, kuid ühtegi head lahendust seni ei ole leitud.

Võib oletada, et kui meil tuult ei ole, siis kusagil mujal ikkagi on. Toome liinidega elektri kaugemalt. See võib isegi õnnestuda, aga kaugelt toomine maksab rohkem. Näiteks elektri trans­port Eestimaa piires suurendab ühe kilovatt-tunni hinda umbes kaks korda. Kaugemalt toomine on veel kallim.

Kahjuks esineb ka päevi, kus peaaegu kogu Euroopa on tuulevaikne. Parata­matult on vaja tuulevõimsuse muutumist kompenseerivaid elektrijaamu, mis tuule olemasolul peaksid seisma, aga tuule puudumisel töötama. See teeb tuuleenergia kasutamise veelgi kallimaks. On vaja topeltkomplekti jaamu. Ühed alati seisavad. Just tuuli­kud on need, mis seisavad kõige kauem.

Kas ilma tavaliste soojusjaamadeta ei saagi? Kompensatsioonijaamadele on ka alternatiiv. See on elektrienergia akumuleerimine. Tavalise sõiduauto seatinaaku on tuntud üle saja aasta. Kuid kahjuks on ka see kallis lahendus. Seatinaaku on hinnalt konkurentsivõi­meline ainult metsa taga suvilas, kus elektrivõrku ei ole. On ka teisi elektrienergia akumuleerimise võimalusi, millel aga sama puudus – need ei ole piisavalt odavad.

Kus on väljapääs? Tuleks täiustada seadmeid, siis muutub ka energia oda­vamaks. Seda ka tehakse ja mitmes suu­nas. Seni maksab tarbija tuuleelektri eest kallimat hinda, mitte just vaba­tahtlikult ja rõõmuga.

Tänapäeva elektrituulik

Nii elektrituulikute kui ka teiste elektrigeneraatorite toodetud elektrienergia omahind on seda madalam, mida suu­rem on generaatori võimsus. Seepärast on elektrivõrku voolu andvate tuuli­kute võimsus tavaliselt vahemikus 0,5-7 megavatti. Kohapeal tarbitava elektri jaoks kasutatakse ka väike tuu­likuid (1-20 kilovatti).

Elektrituulik muudab liikuva õhu kineetilise energia elektrienergiaks. Tänapäeva tuulikul on tavaliselt kolm aerodünaamilise ehitusega tiivikulaba, mis on kinnitatud horisontaalsele võl­lile. Tuul liigub üle labade ja paneb tiiviku pöörlema. Pöörlemine antakse elektrigeneraatorile. Mida suurem on tiiviku läbimõõt, seda suuremast pind­alast tuule energiat võetakse ja seda suuremat võimsust saadakse. Ühe suu­rima, firma Enercon 7,5-megavatise tuuliku E-126 tiiviku läbimõõt on 127 meetrit ning tiiviku haaratud pindala on 12 668 ruutmeetrit ehk ligi 1,27 hek­tarit.

Teine võimsust määrav tegur on tuule kiirus. Kõrgemal on tuule kiirus suurem ja sellepärast pannakse tiivik koos generaatoriga torni otsa. Torn tehakse nii kõrge, et ka tiiviku kõige madalamal punktil veel piisavalt tuult oleks. E-126 torni kõrgus on 135 meet­rit.

Tuule kiirus muutub ajas tuule­vaikusest tormini. Tuuliku võimsus oleneb suuresti tuule kiirusest, võimsus kasvab võrdeliselt tuule kiiruse kol­manda astmega. Tuulik hakkab pöör­lema kiirusel 1-3 meetrit sekundis, kuid esialgu on võimsus väga väike. Võimsuse seos tuule kiirusega on too­dud joonisel lk 10. Algul tiiviku pöörlemiskiirus kasvab koos tuulega, kuid alates teatud tuule kiirusest (see on tur­biini nimikiirus) hoitakse tiiviku kiirus muutumatuna.

Kui pöörlemiskiirus on jõudnud nimikiiruseni, siis hakatakse laba pöö­rama ümber laba enda telje (laba telg on risti võlliga). Niiviisi vähendatakse kiirema tuule põhjustatud suuremat pöördemomenti selliselt, et kiirus ei kasva. Seda tuule suhtes labade kaldenurka reguleerivat süsteemi nimeta­takse sammusüsteemiks.

Maksimaalne tuule kiirus, mille kor­ral tuulik veel töötab, on 20-30 m/s. See on tormituul. Veel võimsamat tormi tuleb ette, kuid siiski üsna harva. Väga harvade tugevate tormide energia püüdmine ei tasu ennast ära, sest kulutused konstruktsiooni tugevdamisele on suuremad kui energiatoodangust saadav kasu. Sellepärast on tuulikutel alati mingi energiatootmise lõpetamise tuulekiirus (tormi kaitseks seiskamine). Tuulikud on varustatud piduritega, mis takistavad tiiviku pöörlemist tormi ajal ja ka juhul, kui millegipärast ei saa elektrienergiat võrku anda.

Tiiviku otste liikumiskiirus ei tohi ületada maksimaalväärtust, milleks on kolme tiivaga tiivikul umbes 70 m/s. Suuremal kiirusel läheb müra lubama­tult suureks. Sätestatud piirkiirus mää­rabki, et mida suurem tiivik, seda aeg­lasemalt käib. Enerconi E-126 pöörle­miskiirus on 5-12 pööret minutis. 3-megavatisel võimsusel on pöörlemis­kiirus 6-18 pööret minutis. Väiketuulikutel võimsusega umbes üks kilovatt on pöörlemiskiirus juba mõnisada pöö­ret minutis.

Tiivikutega ühendatud peavõlli pöör­lemiskiirus on suurtel tuulikutel nii väike, et see elektrigeneraatorile hästi ei sobi. Elektrigeneraatorile sobiks kii­rus 1000-1500 pööret minutis. Pöör­lemiskiiruse tõstmiseks kasutatakse hammasratasülekannet ehk nn käigu­kasti, mis ei ole aga eriti töökindel. Teine kasutusel olev lahendus on eri­line aeglasekäiguline generaator, millel on väga suur läbimõõt ja väike pikkus. Sääraseid generaatoreid nimetatakse ka rõngasgeneraatoriteks.

Kasutatakse nii sünkroon- kui ka asünkroongeneraatoreid. Asünkroongeneraator saab oma energia ilma vahemuundurita kolmefaasilisse võrku anda. Kuid see ei suuda hästi täita elekt­rivõrguga liitumisnõudeid avariiolu­kordades. Sünkroongeneraatori sage­dus on erinev võrgusagedusest ja algul sünkroongeneraatori vahelduvvool alaldatakse. Seejärel muudetakse see vaheldiga uuesti täpselt võrgusagedusega vahelduvvooluks. Säärane vahemuunduriga süsteem on kallim, kuid pare­mate omadustega. Asünkroongeneraatori pinge või vahemuunduri pinge antakse suurest tuulikust välja pinget tõstva transformaatori kaudu.

Hammasratastega käigukast, gene­raator, muundur ja transformaator asu­vad torni otsas olevas gondlis. Gondlit koos tiivikuga (seda nimetatakse ka tuuliku peaks) pöörab torni otsas lengerdussüsteem. Tiiviku tasapind seatakse töö ajaks tuule suunaga risti. Tuu­likul on väike „ilmajaam”, mis mõõdab tuule suunda ja kiirust. Tuuliku torn on tavaliselt terastorudest ja toetub betoonvundamendile.

Kõigi suurte tuulikute tööd juhib ja kontrollib arvuti, mis on ühendatud ka kaugjuhtimissüsteemiga. Iga tuuliku ja seega kogu tuulepargi seisukorda saab kaugelt jälgida. Võrku ühendatud tuu­likud ei tohi tekitada elektrivõrgule lisa­probleeme.

Kui võrgupinge sagedus hakkab tõus­ma (see juhtub, kui tarbimine järsult väheneb), siis peavad tuulikud oma võrku antavat võimsust piirama vas­tavalt etteantud reeglitele. Tuulikud ei tohi põhjustada võrgupinge nivoo ülemäärast muutust ega ka kiireid pingekõikumisi, seepärast on suurtel tuuli­kutel staatilise reaktiivvõimsuse kompensaator. Tuulikute reaktiivvõimsuse kompensaator võib anda võrku nii induktiivset kui ka mahtuvuslikku reaktiivvõimsust, seda isegi siis, kui aktiivvõimsust ei anta (tuult ei ole). Reaktiivvõimsuse reguleerimise kaudu saab stabiliseerida pinget võrgus.

Elektrivõrgus tuleb aeg-ajalt ette lü­hiseid. Lühise korral lülitab automaa­tika vigase võrguseadme välja, milleks kulub umbes 0,2 sekundit. Selle aja jooksul muutub võrgu pinge väga väike­seks. Lühise ajal ei saa tuulik võrku energiat anda. Tiivik ja generaator jää­vad ilma pidurdavast koormusest ning tuuliku kiirus hakkab kiiresti kasvama. Pärast lühise möödumist peavad tuu­likud sujuvalt võimsuse taastama ja jälle hakkama võrku energiat andma nii nagu enne lühist. Võrgulühisele nõuetekohane reageerimine on tuuliku muundurile, labade pöördenurga regu­laatorile ja üldisele juhtimissüsteemile kõige raskem ülesanne. Teatud ajalise pikkusega lühise korral peab tuuliku muundur võrguga seotuks jääma.

Tuulepargid on haaratud energiasüs­teemi kaugjuhtimissüsteemi, mille dispetšer saab tuulepargi aktiivvõimsust vajadusel vähendada ja reaktiivvõim­sust vastavalt vajadusele reguleerida.

Tuuleenergia kasutamine Eestis

Eesti esimene nüüdisaegne elektrituu­lik pandi tööle Hiiumaal Tahkuna neeme tipus 1997. aastal ja selle võim­sus oli ainult 0,15 megavatti.

2011. aasta lõpus töötas Eestis 85 elektrituulikut koguvõimsusega 184 megavatti ja need tootsid umbes viis protsenti Eestis tarbitavast elektrist. Tuulikud võimsusega 0,075-3 megavat­ti on valmistanud tuntud firmad, nagu Enercon, Vestas, WinWinD, Nordex ja Siemens. Tuulikud on paigutatud põhi­liselt rannikualadele, kus tuult roh­kem. Eesti rannajoone piirkonnas on tuule keskmine energia tihedus 30 meet­ri kõrgusel 200-500 vatti ruutmeetri kohta, kuid sisemaal ainult 50-150 W/m2.

Merre paigaldatavate tuuleturbiinide tootlikkus on parim, kuid sellised turbiinid on kõige kallimad. Meretuulikutele on sobiv madal rannikumeri, näiteks Hiiumaa lähedal olev madalik. Kahjuks on nii, et Eesti rannikualadel on elektrivõrk suhteliselt vilets, eriti nõrk on see Hiiumaal. Hiiumaad toide­takse 35-kilovoldiste merekaablite abil läbi Soela väina Saaremaalt. Saaremaa omakorda saab toite merekaablitega Virtsust. Kui Hiiu madalale rajada tuulepark, ei suudaks olemasolev võrk selle pargi võimsust edasi anda.

Virtsu esimene tuulepark

Saaremaa Sõrve sääre piirkonnas on olukord, kus elektrituulikute töö põh­justab elektrivõrku lülitatud elektrilampide valgusvoo silmale märgatavat muutust ehk värelust. Paljudes riikides (näiteks Saksamaal) on kehtestatud kord, et elektrituuliku võrku lülitami­sel ei tohi võrgu pinge tarbijate juures muutuda üle kahe protsendi. Selle nõude täitmine nõuab elektrivõrgu liinidelt ja transformaatoritelt suhte­liselt kõrgeid võimsusi.

Lähiajal on plaanis ehitada elektrituulikuid juurde, et kasvatada võim­sust veel umbes 180 megavatti. Mida suurem on tuulikute võimsuse osakaal elektrivõrgus, seda teravamaks muutub tuulikute võimsuse kõikumiste ühtlus­tamine. Energiasüsteemi jaoks on kõige ebameeldivam olukord, kui täisvõim­susel töötavad tuulikud ennast ette­arvamatult välja lülitavad. See on siis, kui torm tõuseb kiiresti (võib tõusta kahe tunniga) ning tormikaitse hakkab tuulikuid välja lülitama. Kui tuulikud toidavad Eesti sisetarbimist, siis oleks niisugusel juhul vaja kiiresti käivitada asendusvõimsused, aga neid asendusvõimsusi praegu piisavalt pole.

Tuulikud võivad anda energia Eestist välja. Niisugusel juhul on vaja piiriüleseid liine. Põhimõtteliselt suudaksid Eesti energiasüsteemi välissidemed ha­jutada kuni 750-megavatise tuulevõimsuse põhjustatud energiavoo ebaüht­luse. Kuid see nõuab piiriüleste elektri­liinide võimsuste reserveerimist suures ulatuses tuuleenergia jaoks ja neid ei saa enam vajalikul määral kasutada elektrituru jaoks. Sellepärast soovib Eesti põhivõrk, s.o Elering, et koos tuulepargiga rajataks ka võimsuse kõikumist kompenseeriv gaasielektrijaam. See nõue on küll põhjendatud, ent suu­rendab investeeringute mahtu ning aeglustab uute tuulevõimsuste kasu­tuselevõttu.

Tuuleenergia kasutuselevõtu kiirust mõjutab ka vajadus riiklikult toetada tuuleenergia tootjaid. Tuuleenergia on praegu Eestis umbes 1,8 korda kallim kui põlevkivienergia ja ilma toetuseta oleksid tuuleenergia tootjad kahjumis. Toetuse suurus oleneb sellest, kui suur on elektrienergia müügihind lõpptarbi­jale. Need hinnad erinevad riigiti ja eri tarbijagruppidele ning jäävad vahe­mikku 0,05-0,25 eurot kilovatt-tunni kohta. Riikides, kus elektri müügihind on kõrge (näiteks Taanis), ei ole vaja tuuleenergia tootjatele palju peale maksta. Eestis aga on elektrienergia müügihind suhteliselt madal. Üldiselt on levinud optimistlik arvamus, et umbes kümne aasta pärast kaob vaja­dus tuuleelektrile peale maksta: fossiilkütustel töötavate jaamade elektri omahind tõuseb ja tuulikute elektri omahind langeb.

Eesti on omalt poolt Euroopa Liidule lubanud, et 2020. aastaks saadakse meil veerand kogu kasutatavast energiast taastuvatest energiaallikatest. Kõige suurema potentsiaaliga taastuvenergiaks peetakse nii Eestis kui mujal tuult. Peame olema valmis toime tule­ma olukorras, kus fossiilkütused on otsas. Selleni kuluvat aega mõõdetakse aastakümnetega, mitte sajanditega.

Eesti kui elektrituulikute tootja

Väiketuulikuid valmistatakse Koerus asuvas AS-i Konesko tehases, mis on Eesti kapitalil põhinev ettevõte. Ettevõtte põhitegevus on elektrimootorite, elektrikilpide ja tõsteseadmete metall­osade valmistamine. Seal töötab üle kolmesaja inimese. Toodetakse 10-ja 20-kilovatise võimsusega kolme labaga horisontaalvõlliga tuulikuid. Tuulikul on hüdrauliliselt tõstetav ja langetatav 18-meetrine mast, mis lihtsustab tun­duvalt hooldust. Tiivik on tugeva tuu­lega aerodünaamiliselt isepidurduv. Komplektis on tuuliku juhtimisauto­maatika ja soovi korral ka võrguühendusmuundur.

AS ABB tehases Tallinna lähedal Jüris toodetakse ka suurte elektrituulikute generaatoreid, mida seni on üksnes eksporditud. Ettevõte kuulub rahvus­vahelisse ABB tehnoloogiagruppi. Töö­tajaid on üle 1100, 2010. aasta müügi­tulu oli 1,8 miljardit krooni. Toodetakse põhiliselt 0,5-5-megavatise võimsusega asünkroon- ja sünkroongeneraatoreid tellija soovitud parameetrite järgi. Too­dang on tehnoloogia ja töökindluse poolest maailma tipptasemel.

Tuuleenergia puhtusest ja tuulikute meeldivusest

Tuulegeneraatoriga elektri tootmisel ei teki süsinikdioksiidi ega väävliühendeid. Samuti ei ole radioaktiivseid jäät­meid ega ka veereostust. Kuid tuulikute tootmisel ja utiliseerimisel on kahjulik keskkonnamõju olemas. See mõju on ligikaudu võrdeline tuuliku hinnaga, mis on suhteliselt suur.

Kõrge elektrituulik paistab looduses kaugele. Mõnede arvates rikuvad tuu­likud loodusvaadet, teised väidavad, et hoopis kaunistavad seda. Kui ülemöö­dunud sajandil asuti vabrikuhooneid ja nende korstnaid püstitama, olevat algul inimesed neid kartnud ja kole­daks pidanud. Ent uus põlvkond, kes sündis pärast vabrikute ehitamist, suhtus neisse kui tavalisse keskkonna osasse. Arvatakse, et ka praegune elekt­rituulikute mõningane kartus kaob põlvkondade vahetumisel.

Siiski on vaja vahet teha sellel, kas vaatame tuulikuid kaugelt või elame nende vahetus läheduses. Häirida võib tuuliku müra, vahel hakkavad tuuliku tiivad heitma liikuvaid varje, mis mõ­jub samuti häirivalt. Varjud tekivad kevadel ning sügisel õhtu-ja hommiku­tundidel, kui päike on madalal.

Tuuliku müra sõltub sellest, kui hoo­likalt on tuulik ehitatud ja kas sel ei ole tekkinud mingeid defekte. Tuuliku teki­tatud müra 200 meetri raadiuses on tavaliselt suurem kui öine müra elamus (30 detsibelli), kuid väiksem kui päe­vane müra majas (50 detsibelli). Üldiselt peaks tuulik olema majast vähemalt 300 meetri kaugusel. Müra ja varjude probleemi teket saab ennetada sobiva asukoha valikuga.

Tavaliselt on avalikkus algul hää­lestatud tuulepargi püstitamise suhtes negatiivselt. Näiteks hiidlased korral­dasid mitu protestiaktsiooni, kui said teada kavatsusest rajada Käina lähedale tuulepark. Rootslased kasutavad inimeste rahustamiseks seda teed, et jagavad osa tuulikute töötamisest saa­davast tulust maaomanikega, kelle maal tuulikud asuvad.

Tuulikud võivad tekitada probleeme ka sellega, et põhjustavad raadiolainete muutlikku peegeldumist. See võib sega­da radareid, mis jälgivad lennukeid, ning põhjustada häireid ka telepildi vastuvõtus ja mobiilsides. Seda tuleb tuulikute asukoha valikul samuti arves­tada.

Vahel kardetakse, et tuulikud kah­justavad linde. Uurimused on siiski näi­danud, et ühe kilomeetri pikkune tuulikute rivi pole ohtlikum kui ühekilomeetrine kõrgepingeliin. Linde küll hukkub, aga väga vähe. Linnud oskavad tuulikuid vältida, isegi pimedas.

Paistab, nagu kõik sobiks. Kuid lähe­mal vaatlusel ei ole tuuleenergia siiski ideaalne. Ebaühtlane tuul teeb tuuleelektri tarbija jaoks kalliks ja tootja jaoks tülikaks. Ka täielik keskkonna­sõbralikkus on näiline. Tuulikute toot­mine ei ole kuigi keskkonnasäästlik. Kui odavaid fossiilkütuseid oleks piisa­valt, ei oleks tõenäoliselt keegi mega­vatist elektri tuulikut näinud. Neid poleks hakatud ehitama.

Ainult fossiilkütuste lõppemine lähi­tulevikus sunnib kallist alternatiiv­energeetikat arendama. Suurim potent­siaal on tuule- ja päikeseenergeetikal. Kuid mõlemal on ühine suur puudus – ajaline ebaühtlus. Täielikuks üleminekuks alternatiivenergiale on vaja oda­vat ning keskkonnasõbralikku energiasalvestit, mida seni ei ole. Ent asja uuri­takse ja uurimissuundi on mitmeid. Sellest lähemalt edaspidi.

AUTORITEST

KUNO JANS0N (1942) on lõpetanud Tallinna Kalanduse Tehnikumi 1960 ja sõitnud seejärel aastaid merd. 1978 asus õppima Tallinna Tehnika­ülikooli elektriajamite ja tööstusseadmete erialale, mille lõpetamise järel astus aspirantuuri, töötades samal ajal Tallinna Masinatehases. 1989 kaitses tehnikakandidaadi väitekirja. 1990-2000 oli TTÜ elektrotehnika aluste ja elektrimasinate instituudi vanemteadur, saades ka dotsendi kutse. Pärast doktoriväitekirja kaitsmist 2005 määrati ta sama instituudi direktoriks, praegu on sealsamas korraline professor. Ta on rohkem kui 50 teadusliku publikat­siooni ja kümne leiutise autor. Üks tema elektrimuundureid on patenteeritud 18 riigis.

ANTS KALLASTE (1980) on lõpetanud 1999 Pärnu Koidula Gümnaasiumi ja 2005 Tallinna Tehnikaüli­kooli energeetikateaduskonna elektriajamite ja jõuelektroonika erialal. 2006 sai samas magistri­kraadi. Pärast seda õppis seal doktorantuuris energia- ja geotehnika erialal Kuno Jansoni juhen­dusel. Ta on töötanud TTÜ elektrotehnika aluste ja elektrimasinate instituudis teadurina. Uurinud püsimagnetgeneraatoreid, mida sobiks rakendada otsetoimelistes elektrituulikutes. Praegu töötab firmas Goliath Wind OÜ juhtiva elektriinsenerina, tegeledes 3-megavatise otsetoimelise tuuliku arendustööga.

Ajalooline vertikaalne tuulik Afganistanis

Üks esimesi teadaolevaid tuulikuid pärineb aastast 644. See paiknes Pärsia-Afganistani piirialal Seistani piirkonnas. Tegemist oli vertikaalse tuulikuga, mida kasutati vilja jahvatamiseks. Kõnealuse tuuliku analoogi võib Afganistanis näha tänapäevalgi.

Saaremaa pukktuulik

Euroopa esimesed tuulikud on teada 12. sajandi Prantsusmaalt ning Inglismaalt. Arvatakse, et need ehitati ristisõdadest kaasa toodud tead­miste toel. Samas hakkas ka Põhja-Euroopas levima horisontaalse teljega pukktuulik, mida peetakse tänapäevase nn traditsioonilise tuuliku eelkäijaks. Viimast loetakse Euroopas iseseisvalt välja kujunenud tuulikuks. Esimesed teadaolevad andmed niisuguse tuuliku kohta pärinevad aastast 1180 Normandiast. Tänu pukktuuliku lihtsale konstruktsioonile ja kasutusele töötasid seda tüüpi tuulikud kuni 20. sajandini. Eestiski oli pukktuulik populaarne, eriti saartel.

Elektrituuliku areng sai alguse 19. sajandil pärast seda, kui oli avastatud elektritoot­mise võimalus ning käimas kodude elektrifit­seerimine. Esimese elektrituuliku valmistas ameeriklane Charles F. Brush aastail 1887-1888. See oli 12-kilovatine tuule-turbiin. Juba tänapäevasema elektrituuliku ehitas taanlane Poul La Cour 1891. aastal. Eestisse jõudsid akudega varustatud väikesed elektrituulikud maakodude valgus­tamiseks enne Teist maailmasõda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

« »

nike factory outlet kobe 9 elite polo ralph lauren outlet online air max 90 pas cher polo ralph lauren pas cher fake nike shoes new basketball shoes tiffany free runs what the kobe 8 nike air mag big size jordans nba shoes