• Eesti

Energiapoliitika arendamisel tuleb arvestada globaalsete, Euroopa ja riiklike mõjudega

Eesti uudised - etea jaanuar 31, 2013

BNS, 31.01.2013

Autor: Mihkel Härm, WEC Eesti Rahvuskomitee peasekretär

29. jaanuaril Tallinnas Maailma Energeetikanõukogu (WEC) eestvedamisel toimunud konverents „Energeetika trilemma – Eesti positsioon maailmas“ tõi kokku erinevad osapooled ning pildile energeetikas olulised teemad. Energeetikas on vaja liikuda ühtsema (nii regionaalsel kui ka Euroopa Liidu tasandil) energiapoliitika poole ning arendada erinevate ressursside ja tootmisviiside kasutust, nentisid osalejad.

Milline on Eesti energiapoliitika hetkeseis?

Tänavu on Eesti WEC liikmesriikide edetabelis 94 riigi seast 35s. Aastaga oleme tabelis tõusnud kolme koha võrra. Meie näitajad on keskmisel tasemel nii keskkonna, varustuskindluse kui ka hinna sotsiaalse taluvuse aspektist, ent kõigis kolmes mõõdetavas kategoorias saaksime oma tulemust oluliselt parandada. Samas annavad tulemused aimu sellest, et meie energiapoliitika on nende võtmevaldkondade osas hästi tasakaalus. Eesti kohta on märkimisväärselt positiivses suunas mõjutanud Eesti riigi üldine tugev majandus. Kuid pelgalt energeetikat kajastavate kriteeriumite alusel paikneb Eesti alles edetabeli teises pooles. Eesti SKP on üsna väike ning see toob paratamatult kaasa halvema positsiooni mitmes suhtarvus. Mida suurem on riigi SKP, seda parem on ka energiahinna sotsiaalne taluvus ning väiksemad on energia- ning heitmekogused SKP ühiku kohta. Meie lähinaabritest on Läti 37. kohal, Leedu 31. kohal, Soome 5. ja Rootsi 1. kohal. Oleme viiest Põhja-Balti riigist eelviimased.

Eesti elektritootmine vajab mitmekesistamist. Täna toodetakse Eestis elektrit valdavas enamuses põlevkivist. Lisaks ühekülgsuse halvale mõjule varustuskindluse hinnangus tähendab see ka suurt keskkonnamõju, mis alandab jätkusuutlikkuse hinnangut. Meie naabrite energiaalase edu aluseks on just mitmete energiaallikate kasutamine: kivisüsi, tuumaenergia, gaasi-, hüdro- ja tuuleelektrijaamad. Sel moel on hajutatud nii tootmisriskid kui ka vähendatud vastuvõtlikkust välistele mõjuteguritele. Väikese riigina on Eesti väljakutseks piisavalt mitmekesise elektritootmise loomine, keskkonnamõju vähendamine ja tarbija kulude kasvu piiramine. “Oleme pikka aega olnud ühe tootmisallika, põlevkivi kesksed. Kui tasakaalupunkt nihkub täiesti teise äärmusesse, ei ole see keskkonna ega tarbijate huvides. Kui räägime energiaportfellist, siis mitmekesisus ja see, et me ei ole ainult ühest allikast sõltuv, on väga oluline,” sõnas keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus.

Vastuolulised energiapoliitikad

Maailma Energeetikanõukogu volinik Euroopa asjades Eineri Kisel tõi konverentsi paneeldiskussioonis välja, et vastuolulisus on märksõna, mis ei kirjelda mitte ainult Eesti vaid kõigi Euroopa riikide energiapoliitikat. “Erinevalt muust maailmast proovitakse Euroopas teha energiapoliitikat liberaalselt. Meil on palju gruppe ja palju arvamusi sellest, milline energiapoliitika peaks olema. See, milliseks poliitika kujuneb, sõltub sellest, milline huvigrupp parasjagu kõige tugevamini esindatud on,” sõnas Kisel.

Einari Kisel kirjeldas Eestit kui avatud energeetikaga riiki, mis muudab meid globaalsel tasandil toimuvast väga sõltuvaks. “Sõltume tulevikus palju sellest, milliseks kujuneb kogu maailma energeetika ning peame seda paratamatult arvestama. Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et teeme pidevalt energiapoliitikas kannapöördeid, ent tegelikult sõltuvad need paljuski sellest, mis mujal maailmas toimub,” rääkis Kisel.

Keit Pentus-Rosimannuse hinnangul on olukord energeetikas võrreldes aastate taguse ajaga siiski märkimisväärselt paranenud. “Ainuüksi see, et täna siin üldse keskkonnamõjust räägime, on tähelepanuväärne. Alles see oli kui keskkonnamõju oli teema, mida ignoreeriti. Kui oli võimalus teha hea nägu ja rääkida ainult positiivsest, siis seda ka tehti,” rääkis Pentus-Rosimannus.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts tõi välja kolm aspekti, mida tuleb silmas pidada rääkides energiapoliitika kvaliteedist. Esiteks globaalne kontekst. “Globaalne diskussioon on täis sisulisi vastuolusid – kes usub, et nafta saab otsa, kes väidab, et seda on piisavalt; kes räägib kliimakatastroofist, kes suhtub sellesse külma südamega,” tõi Parts näiteid. Teiseks riiklikud eripärad. Eesti on selgelt oma spetsiifikaga ja üks-ühele mõne teise riigi edukaks osutunud mudelit kopeerida ei ole võimalik. Partsu sõnul on meie eripäradeks põlevkivi, ühine piir Venemaaga ning ulatuslik infrastruktuur, mille oleme välja arendanud. Kolmas oluline küsimus on tasakaalu leidmine lisanduva kulu ja toodetava energia mahu vahel. Me kõik tahame puhast energiat, ent millise hinnaga oleme valmis seda ostma?

Valesti korraldatud heitmekaubandus ja ressursitasud võivad kasu asemel teha kahju

Einari Kiseli sõnul on Euroopa Liidu heitmekaubanduse idee iseenesest õige, ent on vaja leida viis, kuidas korraldada kaubandus selliselt, et see annaks õigeid signaale nii turuosalistele kui ka laiemale üldsusele. “Küsimus on, kas heitmekaubandus kui selline on õigetel alustel üles ehitatud? CO2 maksustamine või miinimumtaseme seadmine selle hinnale on kaks teemat, mida arutatakse. Näiteks Saksamaal on tähtsa küsimusena üleval teema, et kõrgete CO2 hinnariskide tõttu on tööstused hakanud Euroopast oma tööstuseid ära kolima. See on juba praegu tekitanud päris palju töötust,” kirjeldas Kisel heitmekaubanduse mõju.

Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive tegi ettepaneku kaaluda Eestis põlevkivi ressursitasu tõstmist ning Taani ja Norra eeskujul laekuvast rahast riigi strateegiliste eesmärkide elluviimiseks vajalike ressursside kogumist. Einari Kiseli hinnangul peab valmis olema ka turuolukorra muutumiseks. “Kui räägitakse näiteks ressursitasudest, siis milline on riigi maksustamispoliitika, kui põlevkivi ressursimakse enam ei ole või neid ei laeku?

Aasta või kahe pärast on elektriturg väga tugevalt ühendatud Soomega. Ühenduste tulemus võib olla see, et Narva jaamad ei ole mõnel aastal konkurentsivõimelised võrreldes Põhjamaade hinnaga. Ühelt poolt keskkonnamõju küll vähendab, aga riigile ei pruugi enam nii palju tulusid laekuda. Nende muutustega tuleb arvestada,” rääkis Kisel.

Keit Pentus-Rosimannuse sõnul on Eestis kehtestatud keskkonnatasude eripära see, et meie piiratud ressursside kasutamise eest saadav kasu suunatakse kohe keskkonda tagasi. “Neil ettevõtetel, kellel on õigus kasutada riigi ressurssi, lasub ka kohustus maksta kinni tootmisega keskkonnale tekitatud kahjude vähendamine,” sõnas Pentus-Rosimannus.

Kas Eesti vajab pikaajalist energeetikavaldkonna arenguplaani?

Einari Kiseli sõnul on Eesti seadnud endale energiavallas mitmeid alameesmärke, ent läbi mõtlemist vajab see, milliseid peamisi eesmärke me tegelikult saavutada soovime. “Suured eesmärgid võivad tekitada turul ka valesid huvisid ning ettevõtted võivad täita riiklikke eesmärke sootuks teisel moel kui riik sooviks. Võtame sakslaste näite päikeseenergeetika arendamisel. Loodeti, et Saksamaast saab maailma päikeseenergeetika tööstuse keskus. Tulemus oli, et tööstus küll tekkis, aga Hiinasse. Saksa tööturg sellest eriti ei võitnud. Peame leidma vahendid, kuidas seada ja täita eesmärke nii, et see Eesti arengut tervikuna positiivselt mõjutaks,” sõnas Kisel.

Juhan Parts leidis, et väga pika plaani tegemine on Eesti oludes keeruline. Peame liikuma pigem tasa ja targu, jälgides tähelepanelikult valdkonna arenguid regionaalsel ja globaalsel tasandil. “Me ei ole nii rikkad, et saaksime eksperimenteerida väljaarendamata tehnoloogiatega,” lausus Parts.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsleri Ando Leppimani sõnul teeb ministeerium plaane lähtuvalt laiemast kontekstist kas regionaalsel või Euroopa Liidu pinnal. “Kui räägime näiteks Eesti enda taastuvenergia rakendamise potentsiaalist, siis tõenäoliselt peaksime seda rakendama laiemalt. Siin on taastuvelektrit odavam toota kui mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Siia tuleks tuua raha ja investeeringud ja müüa välja virtuaalset statistikat, jättes elekter füüsilise kaubana siia,” sõnas Leppiman.

Eesti plaanid sõltuvad suures osas meie lähinaabrite otsustest. Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juht Martin Kruus: “Saksamaa õppetundidest, võiksime arvesse võtta integratsioonivajaduse naaberriikidega. Energeetikareform ei ole iga riigi siseasi, vaid Euroopa Komisjoni poolt elluviidav plaan, tekitamaks üht suurt energiasüsteemi. Süsteemihaldurid on aga liikmesriikides jätkuvalt iseseisvad ja kehtib vana põhimõte, et iga süsteem peab vastutama oma bilansi eest. Tekib küsimus, miks me üldse investeerime maksumaksja raha riikidevahelistesse ühendustesse, kui neid ei kasutata uute energiapoliitikate rakendamiseks?”

Ando Leppimani sõnul peab Eesti käituma targalt. “Pikk plaan peab kahtlemata olemas olema, aga meie pikk plaan peab olema see, et me ei takista arendust. Loome optsioone, et olla soodsa turusituatsiooni tekkimisel valmis tegutsema. Täna me ei tea, kas meretuuleparkidega seonduv realiseerub või mitte, kas statistikakaubandus läheb käima või ei, kas suudetakse siduvates eesmärkides kokku leppida või mitte. Igal juhul saame valmistuda ning luua optsioonid sellesama meretuulepargi rajamiseks või miks mitte kas või tuumajaama püstitamiseks, kui turusituatsioon muutub ja näitab, et lähema kümne aasta jooksul jääb muutus püsima,” sõnas Leppiman.

Martin Kruus: “Euroopa ja kas või meie naabrite vahelist koostööd selles mõttes ei ole, et me ei ole kokku leppinud, kes mis liiki tootmist ühes või teises riigis arendab. Ressursid on erinevad eri riikides ja süsteemi ainus mõte on see, et kui ühes riigis on ressurss odavam kui teises riigis, tuleks seal seda kasutada. Selleks on see optsioonide mõte väga hea, et saaks aru, millised optsioonid on meil ja lähiriikides,” sõnas Kruus.

Eesti Gaasi juhatuse liikme Raul Kotovi sõnul on planeerimine mõistlik, ent ei peaks keskenduma mõne konkreetse tootmisviisi eelisarendamisele. “Tähtis on jätta kõigi jaoks võimalused avatuks. Riik peaks vahendid suunama mitte ühe või teise energialiigi toetuseks, vaid arendustegevuseks, et leida midagi uut,” sõnas Kotov. Tallinna Elektrijaam OÜ juhatuse esimees Andres Taukar pidas vajalikuks pikaajalist planeerimist, sest energiavaldkond on kapitalimahukas ning investeeringute tegemisel peab olema tagatud pikaajaline kindlus ja tasuvus: “Täna maa sisse pandavad kaugküttetorud peaksid olema kasutusel veel 50 aasta pärast.”

WEC (World Energy Council) on 1923. aastal asutatud ja arvukaid energeetikasektoreid ühendav suurim ülemaailmne organisatsioon. Eesti võeti WEC-i liikmeks vastu 1937.aastal Pariisis, kus Eestit esindas Rahvuslik Jõukomitee eesotsas direktor J. Veeruse ja professor P. Kogermaniga.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

« »

nike factory outlet kobe 9 elite polo ralph lauren outlet online air max 90 pas cher polo ralph lauren pas cher fake nike shoes new basketball shoes tiffany free runs what the kobe 8 nike air mag big size jordans nba shoes