• Eesti

Taastuvenergia ootab huviliste koondumist ühistutesse

Eesti uudised - etea mai 21, 2013

Äripäev (Tööstus), 21.05.2013

Kui mitmel pool mujal Euroopas tegutsevad edukalt energiaühingud – energiaühistud ja investeerimisseltsid -, siis Eestis neid veel ei ole. Aga peatselt peaksid olema. Sest nõudlus on. Inimesed tunnevad huvi energeetikaühingutes osalemise vastu.

Sellepärast alustasid Arengufond ja Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon vastavasisu­list debatti. Aprilli alguses korraldati seminar “Energiaühingud – uued võimalused investee­rimisel energiamajandusse”. Seminaril esita­ti viis ettekannet, mida täissaal elavalt arutas.

Kui üldiselt üksikule minna, siis kõigepealt mõnda peaasjalikult Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse esimehelt Martin Kruusilt ja assotsiatsiooni tegevjuhilt Tuuliki Kasonenilt seminaril ja pärast seminari kuuldust.

Energiaühistute esmased ülesanded on oma liikmete varustamine elektrienergiaga ja võit­lus tõusvate võrguhindadega. Koguneb kamp mehi, paneb rahad kokku, ostab tuuliku, seab selle püstija hakkab elektrit tootma. Kogu ühis­tus toodetav elekter kasutatakse ära kohapeal. Elektrit toodetakse mitte ühekaupa, vaid ühi­selt, näiteks külakaupa.

Energiaühistutes ilmneb mastaabiefekt. Mi­tut väiketuuliku asendab üks – suurem, võim­sam ja tootlikum. Investeerimiskulu on kokku­võttes väiksem. Väiketuulik võib naabrit häiri­da, ühe suure saab eemale püstitada ja seal ei jää ta kellelegi ette.

Energiaühistud ühendavad tootmise ja tar­bimise. Need ei seisa energiasüsteemis enam eraldi ühel pool tootjad ja teisel pool tarbijad.

Investeerimisseltsid toodavad elektriener­giat müügiks väljapoole.

Nii ühistud kui ka seltsid lubavad lihtinimesigi energiaäri tulude juurde, need ei ole enam ainuüksi suurtootjate söödamaa. Oma tarbeks tootmise tulu väljendub võrguelektrist loobumisega kaasnevas kokkuhoius, võrku tootmi­se kasu elektrienergia müügist laekuvas rahas.

Nii energiaühistud kui ka investeerimisselt­sid on tavakodanikele uus energeetikas osale­mise võimalus. Kas nendes osaleda või osalema­ta jätta, on igaühe enda otsustada.

Sadu miljoneid eurosid energeetikasse. Ener­giaühistute liikmed on eraisikud, eelistatult kohalikud elanikud. Aga võivad olla ka näiteks ko­halikud omavalitsused ja ettevõtted, kui nad soovivad ühistute eeliseid kasutades pikas ajaks lahendada oma energiavarustusprobleeme.

Nii ühistud kui ka seltsid aitavad kaitsta keskkonda ja tõsta energeetikat hajutades rii­gi energiajulgeolekut. Algatus tuleb altpoolt, mis on reeglina tõhusam kui see, mis antak­se ülevalt.

Eesti on praeguseks taastuvenergeetikasse investeerinud 750 miljonit eurot, sealhulgas tuuleenergeetikasse 350 miljonit eurot. Võiks investeerida rohkem. Ega raha ilmast kadu­nud ole.

Ah et mis miski maksab? Kui 2,3megavatise nimivõimsusega tuulejõujaama (niisugu­seid kasutatakse tuuleparkides) soetamise kogukulu ühe megavati kohta on 1,33 miljonit eurot, siis väiketuuliku megavatt läheb maks­ma kaks miljonit eurot. Ühe kogukonna (um­bes 18 majapidamist) elektrienergiaga varus­tamise hind on 250 000 eurot, 2,5megavatine biomassil töötavkoostootmisjaam (peaks huvi­tama näiteks metsaomanikke) maksab 12 mil­jonit eurot, ühemegavatine biogaasi kasutav koostootmisjaam (võiks sobida põllumeestele) viis miljonit eurot.

Nii et on, kuhu raha paigutada. Tuul ja biomass on kohalikud ressursid ja pole arukas lasta neid välja vedada. Targem on need ise ko­hapeal energiaks muuta.

Ühistu pioneerid on Taani ja Saksamaa. Üle poole nende riikide taastuvenergeetikast on kogukondade valduses. Meie ühistutel ja valit­sejatel oleks kasulik nende kogemustega tutvuda. Kodanike osalemisel energeetikas on Taa­nis ja Saksamaal oluline osa. Võiks ka meil olla.

Asi sai alguse kaheksakümnendate aastate energiakriisis vaevelnud Taanist, kus valitsus andis peredele, kes ennast ise elektrienergiaga varustavad, maksusoodustust. Juba 2004. aas­tal osales Taani tuuleenergeetikas üle 150 000 perekonna.

Taani lubab reeglina vaid selliseid energiaühistuid, millestvähemaltviiendikkuulub kohalikele elanikele. Osaleda võivad kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud ja äriühin­gud. Huvilisi jätkub, sest laenumarginaalid on madalad ja omaosalus mõistlik- kuni 30 prot­senti. Osalemise tavasuurus on 1000 kWh aas­tas, mis annab ühe hääle.

Energeetikas osalemise ilmekas näide on Samso saar. See 114 ruutkilomeetri suurune 4150 elanikuga Taani saar, mis on tuntud oma põllumajandusega, eeskätt kartuli-ja maasika­kasvatusega, kasutab ainult kohapeal toodeta­vat elektrienergiat. Otsuse kümne aastaga taastuvenergiale täielikult üle minna langetas saar 1988. aastal. Otsus täideti.

Kaks tuulejõujaama saare üheteistkümnest kuuluvad kohalikule ühistule Samso Vindenergie, ülejäänud on sealsete farmerite omad. Saa­rerahvas on tuule usku. Kohalike elanike kesk­mine osalus on 4000 eurot.

Kümne avameretuuliku toodang müüakse mandrile. Lisaks töötab saarel neli koostootmisjaama. Kolmveerend soojusest saadakse päi­kesest ja biomassist.

Saksamaal on energiaühistute arv viima­se kolme aasta jooksul kasvanud neljakord­seks ning see ületas hiljuti poole tuhande piiri.

Energiaühistute osanikuks oodatakse Sak­samaalgi eeskätt kohalikke elanikke. Ühistud töötavad koostöös kohalike omavalitsuste ja talunikega ning finanatssektoriga. Ühistute katusorganisatsiooniks on German Coopera­tive and Raiffeisen Confederation, mis korral­dab igal aastal ühistute auditi. See vähendab finantsriske.

Ka Saksamaal nõutakse enamasti, et vähe­malt 20% kapitalist peab tulema kohalikelt elanikelt. Ülejäänu võib tulla kõrvalt, ka välis­maalt. Energiaühistuid on ka näiteks Rootsis, Hollandis ja Inglismaal. Nagu iga uue asja pu­hul ikka. Ainult et probleemid jagunevad paratamatuteks ja nendeks, mis kunstlikult esi­le kutsutakse.

Seadused ühistuid ei toeta. Näiteks ei räägita üheski Eesti seaduses energiaühistutest. Järelikult ei ole neid õiguslikus mõttes olemas. Ja kuna ei ole olemas, ei saa neile toetusi ja muid soodustusi määrata. Kehtiv elektrituruseadus lubab elektrienergiat toota vaid äriühingutel. Aga energiaühistu ei ole äriühing. Et ener­giaühistud seadustada, tuleb kirja panna defi­nitsioon. Pärast energiaühistute seadustamist saaks astuda järgmisi samme. Et energiaühis­tute asutamine hõlpsam oleks, ei teeks paha nende tüüppõhikiri. Loodavad ühistud saak­sid sealt soovi korral šnitti võtta.

Lisaks lubab konkurentsiamet praegu ühe­le territooriumile vaid üht võrguettevõtet. Paralleelvõrke ehitada ei lubata. Aga energiaühistutel on vaja oma liikmeid ühendada. Vähe sellest isegi üksiküritajaid käsitletakse uute toot­jatena ja nendelt nõutakse aastas 1278 eurot ja 23 eurosenti riigilõivu. Mis mõte on niimoodi iseenda elektrienergiaga varustamisel?

Veel rahast. Teatavasti tehakse enamik in­vesteeringuid pangalaenude toel. Paraku ei ole meie pangad energiaühistutest suurt midagi kuulnud. Sama käib pensionifondide kohta. Nii ei ole alust arvata, et nad otsekohe oma ra­hakotirauad energiaühistute küllaltki pika ta-uvusajaga projektide ees valla päästavad. Tu­leb veel selgitustööd teha.

Ka pensionifondide kaasamine taastuvenergeetikasse on Eesti jaoks uus asi. Praegus­te pensionifondide maht on ligi poolteist mil­jardit krooni. Mõistagi tuleb pensionifondide kasutamisel taastuvenergeetikas kinni pidada kehtivatest piirangutest.

Nii ei tohi pensionifond oma kätte saada fi­nantseeritava objekti aktsiate kontrollpakki. Investeerimisseltside teel on õiguslikke tõkkeid õnneks vähem kui energiaühistute ees.

Kommentaar

Energiaühistute soodustamine

MOONIKA KUKKE Advokaadibüroo Glimstedt energiaadvokaat

Selleks, et kogukondliku energiavarustuse tagami­seks energiaühistuid asu­tataks ja need tegutseda saaksid, on vajalikud polii­tilised, majanduslikud, õi­guslikud ja sotsiaalsed eeldused. Vajalikud on maksu­soodustused, investeeringutoetused ja sooduslaenud, nõustamine ja muu abi.

Eestis on üha enam energiaühistuhuvilisi. Sellepärast peab riik üle vaatama energiavaldkonna ettevõtlustingimused ja looma osalistele sobiva motivatsioonipaketi.

Rahaliselt tuleks toeta­da neidki, kes elektrienergiat ainult oma tarbeks toodavad, sest nemadki lahendavad va­rustusprobleeme.

Palju oleneb valitsejate po­liitilisest tahtest ja tootjate keskkonnateadlikkusest.

Uushüpe tehnoloogia arengus

HARDO PAJULA majandusanalüütik

Ühed krediidikriisi käsitle­jad näevad seda nõudluspoolse nähtusena, teised majandusteadlased ja et­tevõtjad aga rõhutavad su­rutise tehnoloogilisi juu­ri. Ilmselt on õigus mõlemal poolel. Ka see debatt jäi viiki. Ühest küljest leitakse, et kriis on ühiskonna tehnoloo­gilise stagnatsiooni tagajärg. Paljud praegugi kasutusel olevad lahendused on pärit möödunud sajandi viieküm­nendatest, kuuekümnenda­test ja seitsmekümnendatest aastatest. Tehakse vaid lahen­duste pisiparandusi ja lüüak­se nende ümber lokku. Riskikartus on asendunud riskivihkamisega. Monopolide survel pikendatakse patenti­de kehtivuse aega. See pärsib arengut. Teiste seas tammub paigal energeetika.

Teisest küljest on viimasel kolmekümnel aastal toimu­nud IT-revolutsioon. Kasutu­sele tulid nanotehnoloogiad jne. Kuidas ka ei oleks, ei suu­da me praegu veel objektiiv­selt hinnata praegusi aren­guid. Praegused arengud või­vad meile küll piiratutena näida, ent ootama jääda ei ole õige. Tuleb võimaluste piires edasi minna.

Milleks rahvale energia tootmine?

PEEP SIITAM Arengufondi energia- ja rohemajanduse suuna juht

Elektrikulu vähendamiseks on kaks sisulist võimalust: energiasääst ja ise energia tootmine. Ka tarbijate ka­su väljendub tulu teenimise kaudu. Ning säästmine ei ole pelgalt tarbija ja tootmine ai­nult riigi ja suurtootjate rida. Tarbijate investeeringud toot­misse vähendavad kulu. Tuu­lest elektrienergia tootmise muutuvkulud on väiksemad kui teiste tehnoloogiate pu­hul. Investeerimine turukõlblikku tootmisse on perspek­tiivikas ettevõtmine. See on madala tururiskiga.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

« »

nike factory outlet kobe 9 elite polo ralph lauren outlet online air max 90 pas cher polo ralph lauren pas cher fake nike shoes new basketball shoes tiffany free runs what the kobe 8 nike air mag big size jordans nba shoes