Taastuvenergia ootab huviliste koondumist ühistutesse
Eesti uudised - eteap May 21, 2013
Äripäev (Tööstus), 21.05.2013
Kui mitmel pool mujal Euroopas tegutsevad edukalt energiaühingud – energiaühistud ja investeerimisseltsid -, siis Eestis neid veel ei ole. Aga peatselt peaksid olema. Sest nõudlus on. Inimesed tunnevad huvi energeetikaühingutes osalemise vastu.
Sellepärast alustasid Arengufond ja Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon vastavasisulist debatti. Aprilli alguses korraldati seminar “Energiaühingud – uued võimalused investeerimisel energiamajandusse”. Seminaril esitati viis ettekannet, mida täissaal elavalt arutas.
Kui üldiselt üksikule minna, siis kõigepealt mõnda peaasjalikult Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse esimehelt Martin Kruusilt ja assotsiatsiooni tegevjuhilt Tuuliki Kasonenilt seminaril ja pärast seminari kuuldust.
Energiaühistute esmased ülesanded on oma liikmete varustamine elektrienergiaga ja võitlus tõusvate võrguhindadega. Koguneb kamp mehi, paneb rahad kokku, ostab tuuliku, seab selle püstija hakkab elektrit tootma. Kogu ühistus toodetav elekter kasutatakse ära kohapeal. Elektrit toodetakse mitte ühekaupa, vaid ühiselt, näiteks külakaupa.
Energiaühistutes ilmneb mastaabiefekt. Mitut väiketuuliku asendab üks – suurem, võimsam ja tootlikum. Investeerimiskulu on kokkuvõttes väiksem. Väiketuulik võib naabrit häirida, ühe suure saab eemale püstitada ja seal ei jää ta kellelegi ette.
Energiaühistud ühendavad tootmise ja tarbimise. Need ei seisa energiasüsteemis enam eraldi ühel pool tootjad ja teisel pool tarbijad.
Investeerimisseltsid toodavad elektrienergiat müügiks väljapoole.
Nii ühistud kui ka seltsid lubavad lihtinimesigi energiaäri tulude juurde, need ei ole enam ainuüksi suurtootjate söödamaa. Oma tarbeks tootmise tulu väljendub võrguelektrist loobumisega kaasnevas kokkuhoius, võrku tootmise kasu elektrienergia müügist laekuvas rahas.
Nii energiaühistud kui ka investeerimisseltsid on tavakodanikele uus energeetikas osalemise võimalus. Kas nendes osaleda või osalemata jätta, on igaühe enda otsustada.
Sadu miljoneid eurosid energeetikasse. Energiaühistute liikmed on eraisikud, eelistatult kohalikud elanikud. Aga võivad olla ka näiteks kohalikud omavalitsused ja ettevõtted, kui nad soovivad ühistute eeliseid kasutades pikas ajaks lahendada oma energiavarustusprobleeme.
Nii ühistud kui ka seltsid aitavad kaitsta keskkonda ja tõsta energeetikat hajutades riigi energiajulgeolekut. Algatus tuleb altpoolt, mis on reeglina tõhusam kui see, mis antakse ülevalt.
Eesti on praeguseks taastuvenergeetikasse investeerinud 750 miljonit eurot, sealhulgas tuuleenergeetikasse 350 miljonit eurot. Võiks investeerida rohkem. Ega raha ilmast kadunud ole.
Ah et mis miski maksab? Kui 2,3megavatise nimivõimsusega tuulejõujaama (niisuguseid kasutatakse tuuleparkides) soetamise kogukulu ühe megavati kohta on 1,33 miljonit eurot, siis väiketuuliku megavatt läheb maksma kaks miljonit eurot. Ühe kogukonna (umbes 18 majapidamist) elektrienergiaga varustamise hind on 250 000 eurot, 2,5megavatine biomassil töötavkoostootmisjaam (peaks huvitama näiteks metsaomanikke) maksab 12 miljonit eurot, ühemegavatine biogaasi kasutav koostootmisjaam (võiks sobida põllumeestele) viis miljonit eurot.
Nii et on, kuhu raha paigutada. Tuul ja biomass on kohalikud ressursid ja pole arukas lasta neid välja vedada. Targem on need ise kohapeal energiaks muuta.
Ühistu pioneerid on Taani ja Saksamaa. Üle poole nende riikide taastuvenergeetikast on kogukondade valduses. Meie ühistutel ja valitsejatel oleks kasulik nende kogemustega tutvuda. Kodanike osalemisel energeetikas on Taanis ja Saksamaal oluline osa. Võiks ka meil olla.
Asi sai alguse kaheksakümnendate aastate energiakriisis vaevelnud Taanist, kus valitsus andis peredele, kes ennast ise elektrienergiaga varustavad, maksusoodustust. Juba 2004. aastal osales Taani tuuleenergeetikas üle 150 000 perekonna.
Taani lubab reeglina vaid selliseid energiaühistuid, millestvähemaltviiendikkuulub kohalikele elanikele. Osaleda võivad kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud ja äriühingud. Huvilisi jätkub, sest laenumarginaalid on madalad ja omaosalus mõistlik- kuni 30 protsenti. Osalemise tavasuurus on 1000 kWh aastas, mis annab ühe hääle.
Energeetikas osalemise ilmekas näide on Samso saar. See 114 ruutkilomeetri suurune 4150 elanikuga Taani saar, mis on tuntud oma põllumajandusega, eeskätt kartuli-ja maasikakasvatusega, kasutab ainult kohapeal toodetavat elektrienergiat. Otsuse kümne aastaga taastuvenergiale täielikult üle minna langetas saar 1988. aastal. Otsus täideti.
Kaks tuulejõujaama saare üheteistkümnest kuuluvad kohalikule ühistule Samso Vindenergie, ülejäänud on sealsete farmerite omad. Saarerahvas on tuule usku. Kohalike elanike keskmine osalus on 4000 eurot.
Kümne avameretuuliku toodang müüakse mandrile. Lisaks töötab saarel neli koostootmisjaama. Kolmveerend soojusest saadakse päikesest ja biomassist.
Saksamaal on energiaühistute arv viimase kolme aasta jooksul kasvanud neljakordseks ning see ületas hiljuti poole tuhande piiri.
Energiaühistute osanikuks oodatakse Saksamaalgi eeskätt kohalikke elanikke. Ühistud töötavad koostöös kohalike omavalitsuste ja talunikega ning finanatssektoriga. Ühistute katusorganisatsiooniks on German Cooperative and Raiffeisen Confederation, mis korraldab igal aastal ühistute auditi. See vähendab finantsriske.
Ka Saksamaal nõutakse enamasti, et vähemalt 20% kapitalist peab tulema kohalikelt elanikelt. Ülejäänu võib tulla kõrvalt, ka välismaalt. Energiaühistuid on ka näiteks Rootsis, Hollandis ja Inglismaal. Nagu iga uue asja puhul ikka. Ainult et probleemid jagunevad paratamatuteks ja nendeks, mis kunstlikult esile kutsutakse.
Seadused ühistuid ei toeta. Näiteks ei räägita üheski Eesti seaduses energiaühistutest. Järelikult ei ole neid õiguslikus mõttes olemas. Ja kuna ei ole olemas, ei saa neile toetusi ja muid soodustusi määrata. Kehtiv elektrituruseadus lubab elektrienergiat toota vaid äriühingutel. Aga energiaühistu ei ole äriühing. Et energiaühistud seadustada, tuleb kirja panna definitsioon. Pärast energiaühistute seadustamist saaks astuda järgmisi samme. Et energiaühistute asutamine hõlpsam oleks, ei teeks paha nende tüüppõhikiri. Loodavad ühistud saaksid sealt soovi korral šnitti võtta.
Lisaks lubab konkurentsiamet praegu ühele territooriumile vaid üht võrguettevõtet. Paralleelvõrke ehitada ei lubata. Aga energiaühistutel on vaja oma liikmeid ühendada. Vähe sellest isegi üksiküritajaid käsitletakse uute tootjatena ja nendelt nõutakse aastas 1278 eurot ja 23 eurosenti riigilõivu. Mis mõte on niimoodi iseenda elektrienergiaga varustamisel?
Veel rahast. Teatavasti tehakse enamik investeeringuid pangalaenude toel. Paraku ei ole meie pangad energiaühistutest suurt midagi kuulnud. Sama käib pensionifondide kohta. Nii ei ole alust arvata, et nad otsekohe oma rahakotirauad energiaühistute küllaltki pika ta-uvusajaga projektide ees valla päästavad. Tuleb veel selgitustööd teha.
Ka pensionifondide kaasamine taastuvenergeetikasse on Eesti jaoks uus asi. Praeguste pensionifondide maht on ligi poolteist miljardit krooni. Mõistagi tuleb pensionifondide kasutamisel taastuvenergeetikas kinni pidada kehtivatest piirangutest.
Nii ei tohi pensionifond oma kätte saada finantseeritava objekti aktsiate kontrollpakki. Investeerimisseltside teel on õiguslikke tõkkeid õnneks vähem kui energiaühistute ees.
Kommentaar
Energiaühistute soodustamine
MOONIKA KUKKE Advokaadibüroo Glimstedt energiaadvokaat
Selleks, et kogukondliku energiavarustuse tagamiseks energiaühistuid asutataks ja need tegutseda saaksid, on vajalikud poliitilised, majanduslikud, õiguslikud ja sotsiaalsed eeldused. Vajalikud on maksusoodustused, investeeringutoetused ja sooduslaenud, nõustamine ja muu abi.
Eestis on üha enam energiaühistuhuvilisi. Sellepärast peab riik üle vaatama energiavaldkonna ettevõtlustingimused ja looma osalistele sobiva motivatsioonipaketi.
Rahaliselt tuleks toetada neidki, kes elektrienergiat ainult oma tarbeks toodavad, sest nemadki lahendavad varustusprobleeme.
Palju oleneb valitsejate poliitilisest tahtest ja tootjate keskkonnateadlikkusest.
Uushüpe tehnoloogia arengus
HARDO PAJULA majandusanalüütik
Ühed krediidikriisi käsitlejad näevad seda nõudluspoolse nähtusena, teised majandusteadlased ja ettevõtjad aga rõhutavad surutise tehnoloogilisi juuri. Ilmselt on õigus mõlemal poolel. Ka see debatt jäi viiki. Ühest küljest leitakse, et kriis on ühiskonna tehnoloogilise stagnatsiooni tagajärg. Paljud praegugi kasutusel olevad lahendused on pärit möödunud sajandi viiekümnendatest, kuuekümnendatest ja seitsmekümnendatest aastatest. Tehakse vaid lahenduste pisiparandusi ja lüüakse nende ümber lokku. Riskikartus on asendunud riskivihkamisega. Monopolide survel pikendatakse patentide kehtivuse aega. See pärsib arengut. Teiste seas tammub paigal energeetika.
Teisest küljest on viimasel kolmekümnel aastal toimunud IT-revolutsioon. Kasutusele tulid nanotehnoloogiad jne. Kuidas ka ei oleks, ei suuda me praegu veel objektiivselt hinnata praegusi arenguid. Praegused arengud võivad meile küll piiratutena näida, ent ootama jääda ei ole õige. Tuleb võimaluste piires edasi minna.
Milleks rahvale energia tootmine?
PEEP SIITAM Arengufondi energia- ja rohemajanduse suuna juht
Elektrikulu vähendamiseks on kaks sisulist võimalust: energiasääst ja ise energia tootmine. Ka tarbijate kasu väljendub tulu teenimise kaudu. Ning säästmine ei ole pelgalt tarbija ja tootmine ainult riigi ja suurtootjate rida. Tarbijate investeeringud tootmisse vähendavad kulu. Tuulest elektrienergia tootmise muutuvkulud on väiksemad kui teiste tehnoloogiate puhul. Investeerimine turukõlblikku tootmisse on perspektiivikas ettevõtmine. See on madala tururiskiga.
Leave a Reply