• Eesti
  • English

Paldiski tuulepark läbi aastaaegade

Tuuleenergia blogi - etea mai 9, 2013

Janne Põlluaas on naine, kelle hobiks on fotograafia ja loodus, õigemini loodus-fotograafia. Et tema lemmik varitsuspaik heade fotode püüdmiseks on Laulasmaa rand, siis on läbi erinevate aastaaegade Janne kaadrisse jäänud ka Pakri poolsaarel uhkelt seisvad tuulikud. Üks neist fotodest sattus ka tuuleenergia sõprade Facebooki lehele, kus nii see kui ka järgmised Janne fotod alati rohkelt “Like” kogusid ja kust kasvas välja koostöö Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooniga, kellelt ilmub 2014 aasta kalender just Janne Paldiski tuulepargi piltidega.

Sellega lugu aga ei lõpe. Et see aasta on Euroopa Tuuleenergia Assotsiatsiooni tuulepäeva raames ka lugude kogumise aasta, siis saatsime ka oma jutu ning ilmus tuuleenergia blogis. Kuna eestikeelne versioon oli pikem ja põhjalikum, siis avaldame selle alljärgnevalt Janne enda sõnadega.

Õhtu rannas, ilm on tuulte meelevallas, kõrred kummarduvad laineteni ja lained omakorda pekslevad vastu kive. Tuul tuleb Paldiski poolt, hetkeks tundub, et tuuleiilidele annavad hoogu juurde 26 tuulikut ja mitte vastupidi.

Tuul viib mõtted uitama…

Laulasmaa rand on minu lapsepõlve rand, kus üle Lahepere lahe paistab vastaskallas, Pakri poolsaar. Tuulikud ilmusid sinna võrdlemisi hiljuti ja vähehaaval, Laulasmaal käies olen neid ikka üle lugenud. Tuulikud on viimastel aastatel minu rannavaate lahutamatuks osaks olnud ja tihti on tuulikud ka kaamerasilma ette jäänud.

Tuulikud ja nende pildistamine on võlunud mind alati. Nende gigantsus ja graatsia, seosed loodusega… tuul, mis paneb liikuma samas nii haprana näivad kuid jõulised tuulikud ja sellest tulev energia… see on võimas! Ent ometi kogu selle võimsuse juures nii sõltuv loodusjõududest…

Paldiski tuulikuid olen pildistanud mitme kandi pealt – Laulasmaa rannast, Nabe saarelt, merelt paadiga ümber poolsaare tipu möödudes, Väike-Pakri saarelt, Pakri poolsaarel tuulikute keskel olles…

Pildistamine ja sellega seonduv on alguse saanud lapsepõlvest, nii nagu ka suhe loodusega. Koos isaga pimikus istumine ja pildi ilmu(ta)mise jälgimine – see oli kui maagia, see jättis jälje. Ka suhe loodusega on kasvanud juba lapsepõlveajast, mil suved möödusid pooliti Laulasmaal mere ääres päikeses, vihmas ja tuules ning pooliti maal vanaema juures, kus mängumaaks oli heinamaa, jõgi ja hobustekoplid.

Küllap sealt kasvas ka kiindumus mere ja looduse vastu ning minu eriala, maastikuehitaja-aiakujundaja, on samuti tihedalt looduse ilu nägemisega seotud.

Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioonini jõudsin juhuse tahtel möödunud aastal, suure sooviga pääseda Virtsu tuulepäeval tuuliku tippu. Tol korral ma tuulepäevale ei pääsenudki ja tippujõudmine jäi unistuseks, aga unistada mul aega on. Kuna aga pilte tuulikutest oli sahtlis üksjagu, siis nii see esimene Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioonile teele läks. Positiivne vastukaja innustas uusi pilte saatma.

Ühel päeval tuli Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioonilt kalendritegemise vahva mõte ja see haaras mind kohe. Olin heal meelel nõus, sest uus väljakutse oli sedavõrd põnev! Paldiski tuulikutest kalendrifotode tegemine õhutab omakorda veel enam otsima uusi võttenurki ja valgusolusid.

Soov jäädvustada looduse lihtsat erakordsust, mere tuhandet nägu ja maastike maalilist võlu paneb aina ja aina kaamerat haarama. Eestimaa neli aastaaega ja loodus oma mitmekesisusega pakub selleks tänuväärselt palju võimalusi… märka vaid!

Tuulikud selles maastikupildis on aga inimese suhe loodusega, mis on elu lahutamatu igapäevaosa.

…tuul on vaibunud ja tuulikud tukkuma jäänud.

Janne Põlluaas

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

« »

nike factory outlet kobe 9 elite polo ralph lauren outlet online air max 90 pas cher polo ralph lauren pas cher fake nike shoes new basketball shoes tiffany free runs what the kobe 8 nike air mag big size jordans nba shoes