Sõnajalad rajavad Saaremaal imetuulikut
Eesti uudised, Tuuleenergia - etea juuli 11, 2013
Eesti Ekspress, 11.07.2013
120 meetri kõrgune valge sammas hakkab üleval hoidma Sõnajalgade kullaaugu ehk tuulepargi kõige ambitsioonikamat projekti. Tuulikut, mille lahenduse britid tahtsid ära näpata.
“See on täielik populism. Lihtsalt keelame ära, muudkui keelame ära,” purskab Andres Sõnajalg. Tema selja taga vuhiseb Nasva tuulegeneraator, mille mast kerkib 60 meetri kõrgusele.
Tuuleärimehe ajas vihaseks Riigikogu liikme Tõnis Paitsi idee keelustada Saaremaal 30 meetrist kõrgemad tuulikud. “See oleks Eestile põnts, mingil territooriumil keelatakse tuulikud lihtsalt ära. See on ju Eesti parim koht, tuuletingimused on ideaalsed.”
Kahe aasta vanusest Nasva tuulikust mõne minuti kopterilennu kaugusel on Salme tuulepark. Sõnajalgade kodumajast mõni kilomeeter eemal asub nende kullaauk, nagu Sõnajalad ise ütlevad. Seal töötab kuus tuulikut.
Neist põhja pool kerkib valge sammas, mis meenutab 40 meetri kõrgust lauamängunuppu. Sammas on osa Sõnajalgade järgmisest suurprojektist. “See on Guinnessi rekordi teema – sellise mastaabiga tuulikut pole maailmas veel nii väikse eelarvega tehtud,” lubab Oleg Sõnajalg. “Prototüübi ehitus maksab 4,5 miljonit eurot, millele lisandub kuus aastat kestnud arendus, EAS andis omalt poolt 1,5 miljonit. Seni on seda tehtud kordades suurema raha eest.”
Sõnajalgade imetuulik
Vendade plaanides olev tuulik on gigantne – ainuüksi mast on 120 meetri kõrgune. Lisaks tiivikud, mille laba pikkus 58 meetrit. Nii kõrget tuulikut pole Eestis veel kuskil, kogu Euroopas leidub vaid üksikuid kõrgemaid tuulepüüdjaid. Paltsi idee sellist tuulikut ei lubaks, kuid Sõnajalad tegutsevad Paltsi seadusveskitest kiiremini. Tuulik peaks püsti saama suve lõpuks.
Esmalt tuuakse Poolast 20 treileriga 100 tonni kaaluv kraana. Sada tonni moodustab ainult kraana raam. Sinna juurde käivad veel nool ja vasturas-kused. “Üks käpaplaat kaalub juba viis tonni!” rõhutab Oleg. “Tegelikult pole ehitusprotsess väga pikk, põhiliselt võttis aega komponentide valmistamine. Ootamegi veel viimaseid komponente.”
Torni ümber põllul lebavad kohale toodud komponendid. Sõnajalad näitavad neid ükshaaval ja uhkusega. Pealaager kaalub 5 tonni, generaator 70 tonni, staator 20 tonni. Osa tehtud Taanis, osa Saksamaal, osa Poolas ja nii edasi. Arvutuste kohaselt peaks kolmemegavatise võimsusega uus torn tootma poolteist korda rohkem elektrit kui ülejäänud kuus tuulikut kokku. “Salme tuulepargiga saaks suvepäeval suurema osa Saaremaast ära varustada,” pakub Oleg. “Praegu ongi tuuleenergias võtmeküsimuseks, kuidas võimalikult palju tuulest energiat saada – tiivikud peavad minema üha suuremaks.”
Koht tuulikule tundub ideaalne. Sadakonna meetri kaugusel asub küll metsatukk, kuid see näib uue torni kõrval kübe. “See metsake on pinnakaredus. Siin on ainus reegel, et tuulikud ei tohi väga lähedal paikneda, sest tekkivad turbulentsid ja tuulikud hakkavad üksteist kahjustama,” lisab Oleg.
Unistus kopterist
Olukorra näitlikustamiseks juhib Andres oma rahva seas kurikuulsaks saanud kopteri tuulikute vahelt läbi. “Nüüd raputab!” lubab ta, ja raputabki. Kopter on Sõnajalgade lemmiktranspordivahend. “Oleg on juba nii kaua, kui ma mäletan, kopterist unistanud,” ütleb Viivi Sõnajalg. “Vaatas ja uuris arvutist kopterite kohta. Ma ei saa üldse aru, miks inimestele see nii ette jääb.”
Sõrvest Tallinna sõit võtab 1 tunni ja 20 minutit, tööreisiks Riiga kulub tund. Bensiini kulutab kopter keskmiselt 25 liitrit 100 kilomeetri kohta. “Vähem kui Hummer!”
Kopteri plusse reklaamides viivad Sõnajalad meid Abruka-lähedasi linnusaari avastama. “Näe, nüüd lendasid kormoranid ära ja pojad jäävad, pea õieli, vaatama,” naerab Oleg. “Näe, seal on hülged! Kavalpea, mõtleb, et peidab end vee alla ära ja me ei näe.”
“Ära nii lähedale lenda,” ütleb tagapingilt Andres.
“Näe, sealt läheb merikotkas,” näitab Oleg pesalt äralennanud lindu. “Eks nad mõtlevad, et veel suurem lind tuli.”
“Ära nii lähedale lenda, muidu võib mõni rootorisse lennata,” hoiatab Andres ja kopter eemaldub ehmunud lindude kodupaigast.
Just kopteriga jõuavad Sõnajalad kõige sagedamini rambivalgusse. “Nagu see viimane juhtum. Paluti tanklast uue partii bensiini katsetada ja me sõitsimegi sinna, kus peaaegu kunagi kedagi ei käi. Kõrvaloleva tehase inimesed jooksid välja ja pärast kaebasid, et suu ja silmad olid liiva täis. No kes neil käskis välja joosta?”
Oleg ja Andres räägivad, et Eestis on veel üks täpselt sama värvi Robinsoni kopter. “Ühel USA ärimehel, kellel on Eestis naine. Aga tema maandub täiesti jõhkralt ja ükskõik kuhu. Aga ikka süüdistatakse pärast meid,” ütlevad nad kurvalt.
Esimene tuulik, esimene möödalask
Sõnajalgade tuuleäri algas 2003. aastal. Telekrahh TV1ga oli jäänud selja taha. “Pangad ei tahtnud meile toona laenugi anda. Ehitasime ise kõrgepingeliinid, valasime ise vundamendid ja panime tuulikud püsti,” meenutab Oleg. “Mõtlesime, et taastuvenergia on tulevik. Töötajaid on seal vähe ja lisaks on tulu väga selgelt prognoositav – maksumus on teada ja ka see, palju sisse toob.”
TV1s tegid Sõnajalad oma sõnul ühe vea. “Me usaldasime proffe! Seda viga me enam ei tee – me usaldame küll, kuid viimase otsuse teeme ise,” ütlevad nad. “Meid lõi esimene majanduskriis, sest me olime kõige noorem telekanal ja reklaamilepingud polnud pikaks ajaks ette tehtud. Ettevõtted kärpisid lepinguid ja sealt see läks.”
Esimese tuuliku ostsid vennad kasutatult. Pärast püstipanekut ei hakanud see oodatud võimsusel tööle. Selgus vendade suur aps – enne tuuliku püstitamist oleks pidanud tuulemõõtmisi tegema. Nad võtsid tuuliku maha ja püstitasid uuesti – senise 40meet-rise torni asemel 70 meetri kõrgusele.
Järgmised tuulikud hakkasid tööle eriliste probleemideta. Tööstuslikku elektrit õppinud vennad üritasid põhilise töö ise ära teha. Sellega hoidsid kulud madalad. “Äriplaan hakkas madala hinnaga toimima, rentaablus oli väga hea. Sellest saigi meie uus hüppelaud – jooksev ja pidev rahavoog,” sõnab Oleg.
Appi tuli ka õige ajastus. “Masu tuli peale. Enne seda olid tuulikutootjate allhankijad silmini tellimusi täis. Siis kukkus turg kokku ja firmad hakkasid klientide saamiseks boonuseid pakkuma, meie saime inseneriteenust,” ütleb Oleg. “Meie projektiga on viimased kaks aastat kuni paarsada inseneri hõivatud olnud.”
Tasuvusaeg peaks tuulikutel olema 7-8 aastat, keskmine eluiga vähemalt 20 aastat.
“Siiri, me räägime siin!”
Õiget ajastust ja head nina peavad Sõnajalad üheks oma edu alustalaks. Kas või muusikas, kus Sõnajalad hakkasid muusikariistu keldrisse hankima ajal, mil gospelmuusika kirikust väljaviimine oleks lõppenud vangikongiga. “Kui tehnika kokku saime, siis olidki korraga kõik uksed lahti, et gospelmuusikat avalikult tegema hakata. Ansambel andis meile tutvusi panganduses ja välismaal. Seejärel oli esimese buumi ajal väga lihtne raha teha.”
Vennad räägivad seda Siiri ja Andrese maja kõrval asuval grillimisplatsil. Korraga lüüakse aknad lahti. “Laseme muusikat ka natuke,” hüüab aknalt Siiri Sõnajalg.
“Siiri, me räägime siin,” kutsub Andres abikaasat korrale. Väga malbe häälega. Avatud aknast kostab Sõnajalgade viimase plaadi helisid. Sama plaati pakkusid õed Sõnajalad kuulata Ekspressi autojuhile. Viisakusest autojuht nõustus. Tund aega hiljem kop-teriretkelt saabudes leiame autojuhi koos õdedega elutoast muusikat kuulamas. Tema nägu peegeldab ühekorraga väsimust ja suurt rõõmu. Rõõmu meie tagasitulekust. “Gospelmuusika pole mu lemmik,” tunnistab ta.
Kui mehed tegutsevad tornide ja tuulikute juures, siis muusika ja ansambel on olulisem naistele. Sügisest lubavad nad uuesti stuudiosse minna ja vaikselt harjutama hakata. “Viimane (2009. aasta oma – D.L.) jõuluturnee oli meie üllatuseks tõesti väga edukas. Kuressaares öeldi, et kaks saalitäit jäi ukse taha,” ütleb Viivi. “Ega ärkamisaeg polnud ainus, kus ateismi küüsist pääseti. Inimloomus on muutumatu – tahetakse midagi suuremat ka.”
“Nagu Püha Augustinus ütleb, et inimene vajab hingevabadust ja südamerahu. Palju polegi vaja, natuke leiba kõrvale, ja ongi kõik,” ütleb Siiri. Tema selja tagant paistab kopter.
Naised on enda sõnul juba paarkümmend aastat taimetoitlased, kuid grill-liha valmimisel paluvad nad meestelt ampsu. Kaksikõed jagavad saadud tüki õelikult omavahel.
Aga mida õed sel ajal teevad, kui mehed tuulikutega mässavad? “Siin polegi väga koduperenaine olla, sest minu beebi on juba 18 ja ega ta väga siin Saaremaal käia ei tahagi,” ütleb Viivi kurbusega hääles.
“Meil on vabadus teha omaloomingut, õppida kopterisõitu,” lisab Siiri.
“Ja hoolitseda oma kallite abikaasade eest,” täiendab Viivi. “Jah,” nõustub Siiri.
Seda tuulikut Sõnajalad ostaksid
Sõnajalgade jutust kõlab pidevalt läbi uue tuuliku erilisus. Nii ei lase Sõnajalgade patenteeritud lahendus niiskusel kahjustada neljameetrise diameetriga generaatorit. See peaks vähendama elektri ja vee kokkupuutumisohtu. “See lahendus on nii geniaalselt lihtne, et on tekitanud juba suurt poleemikat välismaal!” ütleb Andres.
Samuti pole veel keegi pannud püsti nii suure rootori ja mastiga otseülekandega tuulikut.
Eelarendustega saadud kogemused ja nähtud vead viisidki uut tüüpi tuulikuni. “Üks suur kompanii üritas meilt isegi patenti ära virutada. Pidasime läbirääkimisi, et nemad meie allhankijaks hakkaksid, kuid korraga nad arvasid, et lahendus on hoopis nende oma.”
Oleg tunnistab, et kartis lapsena kõrgust. Tänaseks on ta sellega harjunud. “Ühe tuuliku ülespanemise puhul võtsin rootorit vastu. Seisad 80 meetri kõrgusel, oled ennast turvavarustusega kinni pannud. Töötasin mitu tundi, hakkasin end lahti võtma ja avastasin, et turvavarustus polnud kinni,” meenutab ta.
Teine intsident juhtus Olegil tuulikut hooldades. “Oli väga tugev madalrõhkkond, niiske õhk oli kontrolleris ilmselt ära ioniseerinud. Mõõtsin testriga ja niipea, kui testri klemmid külge panin, käis väike säde ja terve ruum oli tuld täis.” Tagajärjeks mustad prillid, olematud kulmud ja justkui päikesepõletusega käed.
Sõnajalad on uue tuuliku infot kinni hoidnud. Internetikülg on maas. Kõik ootavad tulemust. “Investoreid huvitab, kui palju raha sisse pannes kui palju elektrit müüma hakkab. See tuulik tuleb teistest odavam ja toodab rohkem elektrit. Seda tuulikut me ise ostaksime,” ütleb Oleg.
Sõnajalad elektripaketti ei vali
■ Sõnajalgade kodus on kaks suurte akendega maja, aidahoone, kopteriangaar.
■ Kõik see nõuab meeletult energiat. Sõnajalad aga enda elektripaketti ei tea. “Ilmselt see on, mis Eesti Energia defaulfina pani,” naerab Oleg Sõnajalg. “Tegelikult on meil elektrikute ja eks need arved ole päris kopsakad – äkki peaks ikkagi neid pakette vaatama.”
■ Mõni hetk hiljem leiab ta, et see oleks liiga suur ajakulu. “Aeg on kallim kui nende pakettidega mängimine. See on ju pealegi täielik loterii ka.”
■ Elektrihinna taevasse viinud päevade kohta spekuleerib ta, et ilmselt ei olnud neil päevil ka tuult. Seetõttu ei saanud tuulegeneraatorid hinda allapoole tuua.
Lisa kommentaar