• Eesti

Sõnajalad rajavad Saaremaal imetuulikut

Eesti uudised, Tuuleenergia - etea juuli 11, 2013

Eesti Ekspress, 11.07.2013

120 meetri kõrgune valge sammas hakkab üleval hoidma Sõnajalgade kullaaugu ehk tuulepargi kõige ambitsioonikamat projekti. Tuulikut, mille lahenduse britid tahtsid ära näpata.

“See on täielik populism. Lihtsalt keelame ära, muudkui keelame ära,” purskab Andres Sõnajalg. Tema selja taga vuhiseb Nasva tuulegeneraator, mille mast kerkib 60 meetri kõrgusele.

Tuuleärimehe ajas vihaseks Riigi­kogu liikme Tõnis Paitsi idee keelus­tada Saaremaal 30 meetrist kõrgemad tuulikud. “See oleks Eestile põnts, mingil territooriumil keelatakse tuu­likud lihtsalt ära. See on ju Eesti parim koht, tuuletingimused on ideaalsed.”

Kahe aasta vanusest Nasva tuuli­kust mõne minuti kopterilennu kau­gusel on Salme tuulepark. Sõnajalga­de kodumajast mõni kilomeeter eemal asub nende kullaauk, nagu Sõnajalad ise ütlevad. Seal töötab kuus tuulikut.

Neist põhja pool kerkib valge sam­mas, mis meenutab 40 meetri kõrgust lauamängunuppu. Sammas on osa Sõ­najalgade järgmisest suurprojektist. “See on Guinnessi rekordi teema – sel­lise mastaabiga tuulikut pole maail­mas veel nii väikse eelarvega tehtud,” lubab Oleg Sõnajalg. “Prototüübi ehi­tus maksab 4,5 miljonit eurot, mille­le lisandub kuus aastat kestnud aren­dus, EAS andis omalt poolt 1,5 miljonit. Seni on seda tehtud kordades suure­ma raha eest.”

Sõnajalgade imetuulik

Vendade plaanides olev tuulik on gi­gantne – ainuüksi mast on 120 meet­ri kõrgune. Lisaks tiivikud, mille laba pikkus 58 meetrit. Nii kõrget tuulikut pole Eestis veel kuskil, kogu Euroopas leidub vaid üksikuid kõrgemaid tuulepüüdjaid. Paltsi idee sellist tuuli­kut ei lubaks, kuid Sõnajalad tegutse­vad Paltsi seadusveskitest kiiremini. Tuulik peaks püsti saama suve lõpuks.

Esmalt tuuakse Poolast 20 treileri­ga 100 tonni kaaluv kraana. Sada ton­ni moodustab ainult kraana raam. Sin­na juurde käivad veel nool ja vasturas-kused. “Üks käpaplaat kaalub juba viis tonni!” rõhutab Oleg. “Tegelikult pole ehitusprotsess väga pikk, põhiliselt võttis aega komponentide valmista­mine. Ootamegi veel viimaseid kom­ponente.”

Torni ümber põllul lebavad kohale toodud komponendid. Sõnajalad näi­tavad neid ükshaaval ja uhkusega. Pealaager kaalub 5 tonni, generaator 70 tonni, staator 20 tonni. Osa teh­tud Taanis, osa Saksamaal, osa Poolas ja nii edasi. Arvutuste kohaselt peaks kolmemegavatise võimsusega uus torn tootma poolteist korda rohkem elektrit kui ülejäänud kuus tuulikut kokku. “Salme tuulepargiga saaks su­vepäeval suurema osa Saaremaast ära varustada,” pakub Oleg. “Praegu ongi tuuleenergias võtmeküsimuseks, kui­das võimalikult palju tuulest energiat saada – tiivikud peavad minema üha suuremaks.”

Koht tuulikule tundub ideaalne. Sadakonna meetri kaugusel asub küll metsatukk, kuid see näib uue torni kõrval kübe. “See metsake on pinnakaredus. Siin on ainus reegel, et tuulikud ei tohi väga lähedal paikneda, sest tek­kivad turbulentsid ja tuulikud hakka­vad üksteist kahjustama,” lisab Oleg.

Unistus kopterist

Olukorra näitlikustamiseks juhib Andres oma rahva seas kurikuulsaks saanud kopteri tuulikute vahelt läbi. “Nüüd raputab!” lubab ta, ja raputabki. Kopter on Sõnajalgade lemmik­transpordivahend. “Oleg on juba nii kaua, kui ma mäletan, kopterist unis­tanud,” ütleb Viivi Sõnajalg. “Vaatas ja uuris arvutist kopterite kohta. Ma ei saa üldse aru, miks inimestele see nii ette jääb.”

Sõrvest Tallinna sõit võtab 1 tun­ni ja 20 minutit, tööreisiks Riiga kulub tund. Bensiini kulutab kopter keskmi­selt 25 liitrit 100 kilomeetri kohta. “Vä­hem kui Hummer!”

Kopteri plusse reklaamides viivad Sõnajalad meid Abruka-lähedasi lin­nusaari avastama. “Näe, nüüd lenda­sid kormoranid ära ja pojad jäävad, pea õieli, vaatama,” naerab Oleg. “Näe, seal on hülged! Kavalpea, mõtleb, et peidab end vee alla ära ja me ei näe.”

“Ära nii lähedale lenda,” ütleb tagapingilt Andres.

“Näe, sealt läheb merikotkas,” näi­tab Oleg pesalt äralennanud lindu. “Eks nad mõtlevad, et veel suurem lind tuli.”

“Ära nii lähedale lenda, muidu võib mõni rootorisse lennata,” hoia­tab Andres ja kopter eemaldub ehmu­nud lindude kodupaigast.

Just kopteriga jõuavad Sõnajalad kõige sagedamini rambivalgusse. “Nagu see viimane juhtum. Paluti tanklast uue partii bensiini katsetada ja me sõitsimegi sinna, kus peaaegu kunagi kedagi ei käi. Kõrvaloleva te­hase inimesed jooksid välja ja pärast kaebasid, et suu ja silmad olid liiva täis. No kes neil käskis välja joosta?”

Oleg ja Andres räägivad, et Eestis on veel üks täpselt sama värvi Robin­soni kopter. “Ühel USA ärimehel, kel­lel on Eestis naine. Aga tema maandub täiesti jõhkralt ja ükskõik kuhu. Aga ikka süüdistatakse pärast meid,” ütle­vad nad kurvalt.

Esimene tuulik, esimene möödalask

Sõnajalgade tuuleäri algas 2003. aastal. Telekrahh TV1ga oli jäänud selja taha. “Pangad ei tahtnud meile toona laenugi anda. Ehitasime ise kõrgepinge­liinid, valasime ise vundamendid ja panime tuulikud püsti,” meenutab Oleg. “Mõtlesime, et taastuvenergia on tulevik. Töötajaid on seal vähe ja lisaks on tulu väga selgelt prognoositav – maksumus on teada ja ka see, palju sisse toob.”

TV1s tegid Sõnajalad oma sõnul ühe vea. “Me usaldasime proffe! Seda viga me enam ei tee – me usaldame küll, kuid viimase otsuse teeme ise,” ütlevad nad. “Meid lõi esimene majan­duskriis, sest me olime kõige noorem telekanal ja reklaamilepingud polnud pikaks ajaks ette tehtud. Ettevõtted kärpisid lepinguid ja sealt see läks.”

Esimese tuuliku ostsid vennad ka­sutatult. Pärast püstipanekut ei haka­nud see oodatud võimsusel tööle. Sel­gus vendade suur aps – enne tuuliku püstitamist oleks pidanud tuulemõõtmisi tegema. Nad võtsid tuuliku maha ja püstitasid uuesti – senise 40meet-rise torni asemel 70 meetri kõrgusele.

Järgmised tuulikud hakkasid töö­le eriliste probleemideta. Tööstuslikku elektrit õppinud vennad üritasid põ­hilise töö ise ära teha. Sellega hoidsid kulud madalad. “Äriplaan hakkas ma­dala hinnaga toimima, rentaablus oli väga hea. Sellest saigi meie uus hüppe­laud – jooksev ja pidev rahavoog,” sõ­nab Oleg.

Appi tuli ka õige ajastus. “Masu tuli peale. Enne seda olid tuulikutootjate allhankijad silmini tellimusi täis. Siis kukkus turg kokku ja firmad hakkasid klientide saamiseks boonuseid pakku­ma, meie saime inseneriteenust,” üt­leb Oleg. “Meie projektiga on viima­sed kaks aastat kuni paarsada insene­ri hõivatud olnud.”

Tasuvusaeg peaks tuulikutel ole­ma 7-8 aastat, keskmine eluiga vähe­malt 20 aastat.

“Siiri, me räägime siin!”

Õiget ajastust ja head nina peavad Sõ­najalad üheks oma edu alustalaks. Kas või muusikas, kus Sõnajalad hakkasid muusikariistu keldrisse hankima ajal, mil gospelmuusika kirikust väljavii­mine oleks lõppenud vangikongiga. “Kui tehnika kokku saime, siis olid­ki korraga kõik uksed lahti, et gospelmuusikat avalikult tegema hakata. An­sambel andis meile tutvusi pangan­duses ja välismaal. Seejärel oli esime­se buumi ajal väga lihtne raha teha.”

Vennad räägivad seda Siiri ja And­rese maja kõrval asuval grillimisplatsil. Korraga lüüakse aknad lahti. “La­seme muusikat ka natuke,” hüüab ak­nalt Siiri Sõnajalg.

“Siiri, me räägime siin,” kutsub Andres abikaasat korrale. Väga malbe häälega. Avatud aknast kostab Sõna­jalgade viimase plaadi helisid. Sama plaati pakkusid õed Sõnajalad kuula­ta Ekspressi autojuhile. Viisakusest au­tojuht nõustus. Tund aega hiljem kop-teriretkelt saabudes leiame autojuhi koos õdedega elutoast muusikat kuu­lamas. Tema nägu peegeldab ühekor­raga väsimust ja suurt rõõmu. Rõõmu meie tagasitulekust. “Gospelmuusika pole mu lemmik,” tunnistab ta.

Kui mehed tegutsevad tornide ja tuulikute juures, siis muusika ja an­sambel on olulisem naistele. Sügisest lubavad nad uuesti stuudiosse minna ja vaikselt harjutama hakata. “Viima­ne (2009. aasta oma – D.L.) jõuluturnee oli meie üllatuseks tõesti väga edukas. Kuressaares öeldi, et kaks saalitäit jäi ukse taha,” ütleb Viivi. “Ega ärkamis­aeg polnud ainus, kus ateismi küüsist pääseti. Inimloomus on muutumatu – tahetakse midagi suuremat ka.”

“Nagu Püha Augustinus ütleb, et inimene vajab hingevabadust ja süda­merahu. Palju polegi vaja, natuke leiba kõrvale, ja ongi kõik,” ütleb Siiri. Tema selja tagant paistab kopter.

Naised on enda sõnul juba paar­kümmend aastat taimetoitlased, kuid grill-liha valmimisel paluvad nad meestelt ampsu. Kaksikõed jagavad saadud tüki õelikult omavahel.

Aga mida õed sel ajal teevad, kui mehed tuulikutega mässavad? “Siin polegi väga koduperenaine olla, sest minu beebi on juba 18 ja ega ta väga siin Saaremaal käia ei tahagi,” ütleb Viivi kurbusega hääles.

“Meil on vabadus teha omaloomin­gut, õppida kopterisõitu,” lisab Siiri.

“Ja hoolitseda oma kallite abikaa­sade eest,” täiendab Viivi. “Jah,” nõustub Siiri.

Seda tuulikut Sõnajalad ostaksid

Sõnajalgade jutust kõlab pidevalt läbi uue tuuliku erilisus. Nii ei lase Sõna­jalgade patenteeritud lahendus niis­kusel kahjustada neljameetrise dia­meetriga generaatorit. See peaks vä­hendama elektri ja vee kokkupuutumisohtu. “See lahendus on nii geniaal­selt lihtne, et on tekitanud juba suurt poleemikat välismaal!” ütleb Andres.

Samuti pole veel keegi pannud püsti nii suure rootori ja mastiga ot­seülekandega tuulikut.

Eelarendustega saadud kogemu­sed ja nähtud vead viisidki uut tüüpi tuulikuni. “Üks suur kompanii üritas meilt isegi patenti ära virutada. Pida­sime läbirääkimisi, et nemad meie allhankijaks hakkaksid, kuid korraga nad arvasid, et lahendus on hoopis nende oma.”

Oleg tunnistab, et kartis lapsena kõrgust. Tänaseks on ta sellega harju­nud. “Ühe tuuliku ülespanemise pu­hul võtsin rootorit vastu. Seisad 80 meetri kõrgusel, oled ennast turva­varustusega kinni pannud. Töötasin mitu tundi, hakkasin end lahti võtma ja avastasin, et turvavarustus polnud kinni,” meenutab ta.

Teine intsident juhtus Olegil tuu­likut hooldades. “Oli väga tugev ma­dalrõhkkond, niiske õhk oli kontrolle­ris ilmselt ära ioniseerinud. Mõõtsin testriga ja niipea, kui testri klemmid külge panin, käis väike säde ja terve ruum oli tuld täis.” Tagajärjeks mus­tad prillid, olematud kulmud ja just­kui päikesepõletusega käed.

Sõnajalad on uue tuuliku infot kin­ni hoidnud. Internetikülg on maas. Kõik ootavad tulemust. “Investoreid huvitab, kui palju raha sisse pannes kui palju elektrit müüma hakkab. See tuulik tuleb teistest odavam ja toodab rohkem elektrit. Seda tuulikut me ise ostaksime,” ütleb Oleg.

Sõnajalad elektripaketti ei vali

■ Sõnajalgade kodus on kaks suurte akendega maja, aidahoone, kopteriangaar.

■ Kõik see nõuab meeletult energiat. Sõnajalad aga enda elektripaketti ei tea. “Ilmselt see on, mis Eesti Energia defaulfina pani,” naerab Oleg Sõnajalg. “Tegelikult on meil elektrikute ja eks need arved ole päris kopsakad – äkki peaks ikkagi neid pakette vaatama.”

■ Mõni hetk hiljem leiab ta, et see oleks liiga suur ajakulu. “Aeg on kallim kui nende paket­tidega mängimine. See on ju pealegi täielik loterii ka.”

■ Elektrihinna taevasse viinud päevade kohta spekuleerib ta, et ilmselt ei olnud neil päevil ka tuult. Seetõttu ei saanud tuulegeneraatorid hinda allapoole tuua.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

« »

nike factory outlet kobe 9 elite polo ralph lauren outlet online air max 90 pas cher polo ralph lauren pas cher fake nike shoes new basketball shoes tiffany free runs what the kobe 8 nike air mag big size jordans nba shoes