• Eesti

Kasvuhoonegaasiheidet aitab vähendada nii investeerimine keskkonnasäästlikku tehnoloogiasse kui ka jalgrattaga töölesõitmine

CO2 kaubandus, Eesti uudised, Maailma uudised, Tuuleenergia - etea september 25, 2013

Keskkonnatehnika, 25.09.2013

Et vähendada aina suurenevat ning ülemaailmset kliimasoojenemist soodustavat kasvuhoonegaasiheidet, on Euroopa Liit seadnud eesmärgiks vähendada aastaks 2050 kasvuhoonegaaside heitkoguseid võrreldes 1990. aastaga 80-95 protsenti. Kuigi Eestis on inimtekkeliste kasvuhoonegaaside hei­de praegu oluliselt väiksem kui 1990. aastal, on selle eesmärgini jõudmine suur väljakutse.

Eestis korraldati Keskkonnaminis­teeriumi tellimusel ning Keskkonnain­vesteeringute Keskuse kaasrahastamisel uuring „Eesti võimalused liikumaks konkurentsivõimelise madala süsini­kuga majanduse suunas aastaks 2050″, milles analüüsiti stsenaariume, kuidas liikuda süsinikuheitevaese majanduse suunas, arvestades muutuste võima­likku sotsiaalmajanduslikku mõju ning mõju riigi konkurentsivõimele.

Eesti riikliku kasvuhoonegaasi-inventuuri aruande kohaselt kahanes kasvuhoonegaasiheide, peamiselt tänu Nõukogude Liidule iseloomuliku suur­tootmise lõpetamisele, meil aastail 1990-2010 ligikaudu poole võrra. Kui võtta arvesse ka maakasutus, maaka-sutusmuutused ja metsandussektor – majandusvaldkond ULUCF (Lana Use, Lana Use Change and Forestry), milles õhku paisatud kasvuhoonegaase seotakse ning milles nende üle eraldi arvestust peetakse, paisati meil 2010. aastal õhku kasvuhoonegaase kogu­ses, mis on ekvivalentne 16,8 miljonit tonni süsinikdioksiidiga. Jättes maaka­sutuse, maakasutusmuutused ja metsandussektori mõju arvestamata, saadi arvutuslikuks kasvuhoonegaasiheiteks 2010. aastal 20,5 miljonit C02-heitega ekvivalentset tonni.

Eestis on suurem osa (88,8 %) kasvu­hoonegaasi heitkogusest süsinikdiok­siid (C02), muude kasvuhoonegaaside osakaal on märgatavalt väiksem – di-lämmastikoksiidi (NO) 5,3 %, metaani (CH4) 5,1 % ja fluoritud ehk F-gaase 0,8 %.

Uuringus «mängiti läbi” kolm või­malikku sektoriteülest tulevikustse­naariumi: Low carbon (süsinikuvaene heide), mis annab pildi kasvuhoonegaasiheite kõige tulemuslikumast vä­hendamisest ning sellega kaasneda võivatest ohtudest, business as usual (BAU) – senise tegevuse jätkamine, mis arvestab kasvuhoonegaasiheite muu­tumist praeguste trendide jätkudes, ning stsenaarium Optimal, mis pakub kõige mõistlikuma lahenduse, kui võt­ta arvesse nii sotsiaalmajanduslikud ja keskkonda puutuvad argumendid kui ka riigi konkurentsivõime.

Analüüsitulemuste võrdlemisel ka­sutati rahvusvaheliselt tunnustatud energiasektori pikaajaliste arengutren­dide prognoosimise ja võrdlemise arvutitarkvaramudelit LEAP, mida Eestis rakendati strateegilise keskkonnamõju hindamisel siis, kui energiamajanduse riikliku arengukava aastani 2020 koos­tamisel võrreldi mitmesuguseid aren­gustsenaariume.

Heitkoguste jõulisele vähendamisele suunatud stsenaariumi Low carbon ko­haselt väheneks kasvuhoonegaasiheide Eestis 2050. aastaks teiste stsenaariumi­dega võrreldes kõige enam – ligi 87 %, s.o 5,4 mln tonni C02-heitega ekviva­lentse tonnini (LULUCF-i arvestamise puhul 5,1 mln tonnini) ning kasvuhoo­negaaside aastaheide oleks kaks korda väiksem kui stsenaariumi Optimal pu­hul. Samas koormaksid süsinikuheidet maksimaalselt vähendavad abinõud Eesti majandust ja riigieelarvet märga­tavalt rohkem ning majanduses oleksid vajalikud struktuurimuutused ja nende sotsiaalne mõju ühiskonnale märgata­valt suuremad.

Senise trendi jätkumisel (stsenaarium BAU) kasvaks aga kasvuhoonegaasihei­de 2020. aastaks 23,1 miljoni tonni­ni (koos sektoriga LULUCF 26,8 mln tonnini) ning seejärel väheneks 2050. aastaks 20,7 miljoni tonnini (koos LU­LUCF-i kasvuhoonegaase siduva tege­vusega 19,7 mln tonnini). See tähen­dab, et samamoodi nagu praegu jätkates saavutaksime küll 1990. aasta tasemega võrreldes 49 %-se heitevähenemise (koos LULUCF-i kasvuhoonegaase si­duva tegevusega 37 %), ent 2050. aastal oleks heide siiski suurem kui 2010. aas­tal. Olulist rolli hakkaks mängima LU­LUCF, mis oli 2010. aastal heitkogus­te vähendaja, ent aastatel 2015-2045 paiskuks selle majandusharu tegevuse intensiivistumise tõttu õhku enam kas­vuhoonegaase, kui põllud ning metsad seda siduda suudaksid.

Parimal juhul (stsenaarium Optimal) väheneks kasvuhoonegaasiheide 2010. aasta 20,5 mln tonnilt (16,8 mln t koos maakasutus- ja metsandussektoriga LULUCF) 2050. aastaks 10,3 mln tonni C02-heitega ekvivalentse tonnini (LU­LUCF-i kasvuhoonegaase siduvat tegevust arvestades 10,0 mln tonnini).

Energiasektorit käsitleva analüüsi põhjal saab väita, et elektri tootmisel põlevkivist on võimalik kasvuhoone­gaasiheidet vähendada 11,5 miljonilt tonnilt 0,3-2 miljoni tonnini aastas, kui rakendada kas süsinikusidumistehnoloogiaid (Carbon Capture and Storage, CCS) või põlevkivi põletada suures mahus koos puiduga. CCS-tehnoloogia turuletuleku, tõhususe ja maksumuse suhtes valitseb praegu veel suur mää­ramatus ning Eesti geoloogilisi olusid arvestades ei pea analüüsi autorid seda suunda meil kuigi perspektiivseks. Kui põlevkivielektrit toodetaks ja ekspordi­taks praeguses mahus (10 000-11 000 GWh/a), siis aastani 2023 kaasneks sellega 11-12 miljoni tonnine aastaheide. Kui aga elektrit toodetaks vaid kodumaise tarbimise katmiseks, vähe­neks põlevkivi põletavate elektrijaama­de tootmismaht 7 000-7 500 GWh-ni ning kasvuhoonegaasiheide kuni 4 mln tonni võrra aastas ning elektritootmise­ga kaasnev heide oleks 7,5-8 mln t/a.

Põlevkivielektri tootmisega kaasne­vaid heitkoguseid mõjutavad olulisel määral ka põlevkiviõlitööstuse toot­mismaht ja selleks otstarbeks kaevan­datava põlevkivi kogus. Kavandatavate ja praegu ehitatavate õlitootmistehaste käivitumise korral kasvaks neile vajali­ku põlevkivi kogus vähemalt 13,2 mln tonnini aastas ning vastavalt suureneks ka põlevkiviõli tootmisega kaasnev kasvuhoonegaasiheide.

Vähe süsinikku heitva energeetika­sektori arendamiseks on vaja soodus­tada elektri ja soojuse koostootmist nii väikelinnades kui ka tööstusettevõtetes ning üle minna fossiilsetelt kütustelt taastuvatele energiaallikatele. Otstar­bekas oleks rajada biogaasijaamu ja tuuleparke ning paigaldada hoonetele päikesepaneele. Kiiremaid tulemusi tooks energiatõhususe suurendamine – ehitiste remontimine ja renoveeri­mine, tööstusseadmete kohta kehtivate nõuete karmistamine, energiaauditite korraldamine, elektri- ja soojatootmise tõhususe suurendamine ning nn targad elektrivõrgud.

Vaadeldud stsenaariumide teostumi­ne sõltub paljuski riigi sekkumise ula­tusest ja tõhususest: kas riik rakendab piisavalt toimivaid meetmeid energia ja ressursside paremaks kasutamiseks ning suudab regulatsioonide (nt ener­giatõhususe kohustuslike sihtarvude) või fiskaalmeetmetega (maksude ja investeeringutoetustega) motiveerida nii tarbijaid oma tarbimisharjumusi muutma kui ka tootjaid paremaid ja süsinikuheitevaesemaid tehnoloogiaid valima.

Süsinikuheitevaene energeetika sõl­tub peale taastuvenergiatoetuste ja heitepiirangute olulisel määral C02 hin­nast Euroopa heitmekaubandusturul. Mida kallim on C02-kvoodi hind, seda konkurentsivõimelisem on energia C02-vaene tootmine ning kasumlikuks võivad muutuda ka praegu veel kallid elektritootmisseadmed ja süsinikupüüdetehnoloogiad. Selleks tuleb vältida kütuste aktsiisierisusi ja kütuste mak­sustamisel lähtuda nende kasvuhoonegaasi-eriheitest.

Eesti transpordisektori arenemise ja inimeste liikuvuse senised suundumu­sed ei ole säästlikud peamiselt sõiduautokasutuse suurenemise, sõidukipargi energiatõhususe aeglase paranemise, maanteevedude kiire kasvu, valglinnastumise ning ühistranspordi ja kergliikluse osakaalu vähenemise tõttu. Transpordisektorist pärineva kasvuhoonegaasiheite ja SKP suhe on Eestis üks Euroopa kõrgemaid.

Transpordisektori C02-heide vä­heneks EL eesmärgi kohaselt siis, kui kombineeritaks nii transpordinõudlust ohjavaid ja sõidukite ökonoomsusse puutuvaid kui ka biokütuste osakaalu suurendavaid meetmeid. Linnaliiklu­ses peaks suurenema jalgsi ja jalgratta­ga liiklemise osakaal ning asulatevahelisel liikumisel kasvama ühistranspordi osatähtsus. Oluline oleks kavandada liikumist nõnda, et sõltuvus isiklikust autost väheneks ning uusasumite aren­damisel eelistataks piirkondi, kuhu ühistransport ja kergliiklus hästi juur­de pääseb.

Vaja on korraldada liikuvusauditeid ning koostada säästlikud linnaliikluskavad. Mujal maailmas häid tulemusi andnud ummikumaksu kehtestamine suuremates linnades aitaks mõjusamalt rakendada reostaja-maksab-põhimõtet. Sõidukite kütusekasutustõhusus paraneks, kui rakendataks energiamärgiseid, maksustataks ebaökonoomsed sõidukid ja süsinikurikkad kütused ning diferentseeritaks teekasutustasud. Uuringust ilmnes, et põlevkivist too­detud diislikütuse kasutamine Eesti transpordisektoris suurendaks oluliselt selle süsinikujalajälge. Oluline roll on ka biokütuse kasutamise arendamisel ja riigi taastuvenergia osakaalu kasvata­miseks võetud kohustuste täitmisel.

Tööstussektori arenemist ning see­ga ka tööstuslikke protsesse ning la­hustite ja muude toodete kasutamist mõjutavad paljuski samad poliitikad ja initsiatiivid kui energeetikat ja trans­porti. Nii Euroopa Liidu kui ka Eesti tasandil nähakse suure potentsiaaliga arenguvõimalusi uute keskkonnasõb­ralike tehnoloogiate ja lahenduste (clean technology) kasutuselevõtmises ning energia säästmises, mis tähendab ühelt poolt tööstuse ja laiemalt terve ma­janduse süsinikujalajälje vähenemist ning teisalt uusi ettevõtlusvõimalusi ja suure lisandväärtusega töökohti. Töös­tussektoris on kasvuhoonegaasiheite vähendamiseks oluline heidet piirata lubatud saastekoguste normeerimise kaudu, toetada ettevõtete üleminekut vähem reostavatele energiaallikatele ning investeerimist säästlikumatesse tehnoloogiatesse. Uutesse ja säästliku­matesse tehnoloogiatesse investeeri­mise toetamise kasutegur oleks muude ettevõtmistega võrreldes kõige suurem, sest sellega vähendataks nii saastet kui ka hoitaks kokku ressursse.

Jäätmemajanduses on võimalik kas­vuhoonegaasiheidet kiiresti vähendada, peamiselt rakendades Euroopa Liidu ja Eesti jäätmepoliitikat ning kui jõutakse taaskasutuse alal seatud eesmärkideni. Peaeesmärk on vähendada jäätmeteket ning edendada jäätmete korduskasutamist, ringlussevõttu ning muud moodi taaskasutamist, et prügilasse ladestataks neid võimalikult vähe. Kuna biolagunevad jäätmed on prügilas üks jäätmesektori suuremaid kasvuhoone­gaasi- (eelkõige metaani) allikaid, siis on vaja suurt tähelepanu pöörata nende biokäitlemisele.

Põllumajandussektoris on muu­tuvate kliimatingimuste ja põlluma­jandussaaduste kasvava turunõudluse tõttu kasvuhoonegaasiheidet keerukas vähendada. Nii Balti riikides kui ka Soomes, Rootsis ja Norras muutuvad suved järjest soojemaks ja kohati (eel­datavasti) ka kuivemaks ning vegetat­siooniperiood pikeneb. Ehkki kahjurite mõju, tormisus ja üleujutusoht (eriti rannikutel seoses meretaseme tõusu­ga) suurenevad, on tõenäoline, et põl­lumajandusliku tootmise intensiivsus kasvab, eriti kui teravilja jm põlluma­jandustoodete hinnad maailmaturul tõusevad.

Kuigi kasvuhoonegaasiheide on Ees­ti põllumajandussektoris 1990. aasta­ga võrreldes tublisti vähenenud ning vähenemistrend eeldatavasti jätkub, siis alates 2030. aastast võib heite vähenemine maailma rahvastiku kasvust tingitud põllumajandustootmise inten­siivistumise tõttu aeglustuda. EL-is ter­vikuna prognoositakse, et aastal 2050 pärineb kolmandik koguheitest põllu­majandusest, mis tähendab et praegu­sega võrreldes põllumajanduse osakaal kolmekordistub ning et põllumajandussektor hakkab kliimapoliitikat üha enam mõjutama. Kasvuhoonegaaside heitkoguse kahandamiseks on vaja kes­kenduda kütuste paremale kasutamisele ja biokütuste osakaalu suurendamisele, väetiste arukamale kasutamisele, sõnnikukäitlusele (sh sõnniku biogaasistamisele), loomade paremale söötmisele, kohaliku tootmise mitmekesistamisele ja tulemuslikumale turustamisele ning kariloomade suuremale produktiivsu­sele.

Maakasutuse ja metsanduse sektor

(LULUCF) on seni ja ka tulevikus ainus valdkond, milles on võimalik süsinik­ku siduda ning sel moel tasakaalustada heitebilanssi, s.o vähendada muudest sektoritest pärit kasvuhoonegaasikoormust. Üks analüüsi järeldusi oli, et 2050. aastani seob see sektor eeldatava keskmise süsinikuvoo eri stsenaariu­mide rakendumisel jätkuvalt süsinikku vaid siis, kui rakendatakse erimeetmeid – metsade raiemaht hoitakse tasemel 8-8,4 mln tihumeetrit aastas ning suu­rendatakse biomassi kasvatamist rohu­maadel ja turvas- ja mineraalmuldade süsinikuneelamisvõimet (nt rekultiveerides ammendatud turbarabasid).

Uuringu üks põhijäreldusi oli, et Ees­ti jaoks oleks parim lahendus vähenda­da kasvuhoonegaasiheidet aastaks 2050 baasaastaga 1990 võrreldes ligi 75 % – siis oleksid kulutused ja piirangud süsinikuheiterohketes majandussekto­rites kõige väiksemad.

Uuringu sooritas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE koostöös SA-ga Sääst­va Eesti Instituut (Stockholmi Kesk­konnainstituudi Tallinna Keskus, SEI Tallinn) ja SA-ga Eestimaa Looduse Fond. Tööd juhtis Siim Espenberg Tartu Ülikoolist, analüüsimisel osale­sid Reeli Kuhi-Thalfeldt, Valdur Lahtvee, Mari Jussi ja Harri Moora Säästva Eesti Instituudist, Janika Laht ja Ülo Mander Tartu Ülikoolist ning Jüri-Ott Salm ja Kaarin Parts Eestimaa Loodu­se Fondist. Töö lõpparuanne on leitav Keskkonnaministeeriumi veebilehelt.

Loo autor: Valdur Lahtvee (Säästva Eesti Instituudi programmijuht)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

« »

nike factory outlet kobe 9 elite polo ralph lauren outlet online air max 90 pas cher polo ralph lauren pas cher fake nike shoes new basketball shoes tiffany free runs what the kobe 8 nike air mag big size jordans nba shoes