• Eesti

Keskkonnaministri kliimakava: Eesti 2050. aastaks põlevkivielektrist vabaks ja kõik jalgratta selga, aasta läbi

CO2 kaubandus, Eesti uudised, Tuuleenergia - Tuul August 19, 2014

Eesti Päevaleht, 19.08.2014

Keskkonnaminister selgitab, kuidas Eesti vähendab CO₂ õhkupaiskamist poole võrra.
Ülemöödunud nädalal otsustas valitsus, et keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus peab koostama Eestile kliimastrateegia. Selle kohaselt tuleb 2050. aastaks vähendada süsihappegaasi (CO₂) õhkupaiskamist umbes kaks korda. Minister selgitab intervjuus, kuidas seda saavutada.

Valitsus on aastaid EL-is CO₂ õhkupaiskamise vähendamise ja energiaefektiivsuse tõstmise teemal kaasa rääkinud. Tuleb välja, et seni polegi paika pandud, kuidas me ise sellega tegeleme.

Kliimapoliitika on varem ka olemas olnud, kuid see on olnud mitme valdkonna vahel killustunud. Põhjuseid, miks valitsus nüüd otsustas killud üheks siduda, on kaks. Esiteks oleme suutnud olla üks EL-i riikidest, kus loodust ja keskkonda on hoitud, aga ühtlasi majandust väga edukalt kasvatatud. Seda peaks igal juhul edasi arendama. Teine põhjus on selles, et me osaleme hästi aktiivselt rahvusvaheliselt nii EL-i kliima- ja energiapoliitika näo andmisel kui ka üleilmse kliimakokkuleppe ettevalmistamisel. Seetõttu on loogiline, et kui teistelt nõuda, peavad omal asjad korras olema.

Otsuse järgi peaks CO₂ õhkupaiskamine Eestis 2050. aastaks 1990. aastaga võrreldes vähenema 75%. EL-is on ka riike, kes plaanivad rohkemgi vähendada. Miks just nii palju?

75% on Eesti jaoks ikka päris ambitsioonikas. Oleme praegu jõudnud võrreldes 1990. aastaga 50% kanti. Aga kui dünaamikat vaadata, siis suur osa vähenemisest toimus selle perioodi alguses, kui majandus väga põhimõtteliselt muutus. Ja nüüd jõuda sellest 75%-ni on väga ambitsioonikas.

Ka võrreldes teiste regiooni riikidega on selline eesmärk läbiv. Rootsi küll, jah, on võtnud eesmärgiks saada CO₂ neutraalseks selleks ajaks.

See eesmärk on realistlikum kui maksimaalne 87%-ne vähendamine, mis esialgses uuringus pakuti. Loomulikult tuleb vaadata ka kulude poolt. Ei ole mõistlik võtta ka selliseid eesmärke, mis algusest peale on kättesaamatud.

Möönan, et 2050. aastaks prognoosi tegemine on päris riskantne, sest isegi 10–15 aastaga toimuvaid arenguid pole võimalik täpselt ette näha.

Lihtsustatult öeldes peaks siis võrreldes tänasega 2050. aastaks Eestis CO₂ õhkupaiskamine vähenema poole võrra. Suures plaanis on emissioon 20 miljonit tonni aastas, umbes kümme miljonit peaks siis alles jääma. Praegu tuleb umbes pool Eesti CO₂ emissioonist põlevkivienergeetikast. Mis sellest valdkonnast siis 2050. aastaks teie meelest saab – lihtne oleks ju lõpetada põlevkivielektri tootmine ja eesmärk olekski käes?

Eks needki, kes on olnud põlevkivienergeetika teemal kriitilised, möönavad, et energiajulgeoleku seisukohast on see Eesti jaoks hädavajalik. Aga põlevkivienergeetika arengu jaoks on suund 2050. aastani selge. Kui tegemist on meie musta kullaga, on ülesanne mustuse kõrval ikkagi kuld kätte saada. Kõik prognoosid ka kinnitavad, et puhtalt elektritoomiseks ehk toorelt põletamiseks kulub musta kulda järjest vähem.

Need arengud, mis Eesti Energias on käsil uttegaasi kasutamise võimaluste selgitamiseks, on osa, et muuta seda järjest vähem CO₂-mahukaks. 2050. aasta on ka sedavõrd kaugel, et me ei tea ka kõiki tehnoloogilisi arenguid. Kindlasti on üks võimalik areng näiteks CO₂ kinnipüüdmise tehnoloogia.

Aga põlevkivienergeetikast: jah, suund peab olema sellele, et rohkem väärtust sealt välja pigistada. Ja puhtalt elektritootmiseks, mis on kõige CO₂ mahukam, kulub põlevkivi aasta-aastalt vähem. Iseenesest võiks 2050. aastaks kogu meie põlevkivisektorist saada mudel sellest, kuidas meeletult saastavast sektorist on võimalik kujundada üks kõige rohkem heitgaase vähendanud haru. See eeldab peale puhastusseadmete tehnoloogia arengu, et kivi põletamist asendab õli tootmine ja selle jäägina tekkivat uttegaasi õnnestub kasutada elektritootmisel.

Kui põlevkivielektrist loobutakse ja arvestades nii tuule- kui ka päikeseenergia teatud puudusi, tähendab see suuremat biomassi kasutamist. Järelikult tuleb metsa lihtsalt rohkem kasutada?

Meil on siiski raiumine ja metsategemine rangelt seotud juurdekasvuga. Praegu on nii, et juurdekasv on 12 miljonit tihumeetrit aastas, raiemahud on püsinud 8–10 miljoni juures. Iseenesest on seal praegu väike lõtk sees. Aga kui räägime biomassi kasutamisest, siis ikkagi sellest, mis metsa jääb. Puhtalt raiejäägid on suurusjärgus 1,5 miljonit tihumeetrit. Oleme keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) kaudu toetanud üle 60 sellise väikese katlamaja rajamist, mis praktiliselt kõik kasutavad biomassi. Sõltumata sellest, et neid nii palju on juurde tulnud, tuuakse metsast välja umbes pool miljonit tihumeetrit raiejääke. Miljon jääb siiani mädanema. See oleks ilma igasuguste raiemahtude kasvatamiseta võimalik kasutusele võtta.

Meie lõpptarbimisest pool langeb kodumajapidamistele. Oleme korterite arvult inimese kohta EL-is Läti järel teisel kohal. Siin on potentsiaal väga suur, nendes kohtades, kus on ära tehtud keskkonnasäästlik soojustamine, on sääst 30–40%. See on väga-väga suur. Meil on 10 000 korteriühistut ja umbes pool nendest oleks energiasäästlikumaks muudetavad.

Aga see on toimunud suhteliselt suurte toetustega ja seega on tegemist väga kalli meetmega.

See on tõesti väga kallis meede. Ja kui vaadata kogumahtu, siis muudatustel näiteks põlevkivisektoris oleks suurem efekt. Aga ikkagi, kui pool energiast tarbitakse kodumajapidamistes, on see ka oluline.

Peale selle on Eestis transpordisektor, milles pole CO₂ õhkupaiskamise vähendamiseks suurt midagi tehtud. Keskkonnaministrina peaks teil olema päris piinlik käia ringi riigi esindajana, kus sõidavad kõige keskkonnavaenulikumad autod terves EL-is. Teie kavas öeldakse, et 2050. aastaks peaks bensiini ja diislikütuse kasutamine vähenema 70–85%. Mida te siis teete, kas panete kõik elektriautodega sõitma?

See on väga optimistlik hinnang, ma nõustun. Elektriautode programmi kõige suurem saavutus minu hinnangul on laadimisvõrgu väljaehitamine. Aga peale selle oleme alustanud Eestisse biometaani tootmiskompleksi rajamise projekti. Toormeks on seal puhtalt põllumajandusest tulev läga ja sõnnik. See asub Viljandimaal ja toetuse sai ta KIK-ilt tingimusega, et kogu toodang peab minema transporti. Kui see pilootprojekt õnnestub, siis toorme poole pealt vaadates peaks nii saama ära katta kogu Eesti kohustuse kasutada 2020. aastaks transpordis 10% taastuvatest allikatest toodetud kütust.

Kuna see tähtaeg on lähedal ja projekt ise peaks esimese tulemuse andma 2015.–2016. aastal, pole ma väga optimistlik, et see ka õnnestub. Aga see on üks neist suundadest, mis aitaks seda transpordimuudatust ellu viia. Eelkõige räägime ikkagi nii linna- kui ka maaliinide bussidest. Selle esialgse pilootprojekti toodangu mahuga peaks saama ära katta 25 Tartu linnaliini bussi sõidud.

Te räägite CO₂ heite vähendamisest transpordisektoris. Eestis vajab see väga suurt hüpet, väga mõjusaid meetmeid. Võite need bussid ju gaasiga sõitma panna, aga peate saama ka inimesed nende bussidega sõitma.

Nõus. Just vaatasin statistikat. 2001. aastal oli sõite ühistranspordivahenditega 249 miljonit. 2011. aastal oli see langenud 201 miljoni peale. Ühissõidukite kasutamise vähenemine sellise lühikese ajaga on märkimisväärne. Ühistranspordi puhul muidugi tervikuna on kvaliteet väga tähtis. Aga samamoodi liikluskorraldus – see ei nõua triljonilisi investeeringuid. Linnades on puhtalt liikluskorraldusega võimalik hästi palju ära teha. Stockholmis käisin hiljuti kolleegiga kohtumas: see linn on näide sellest, kuidas on võimalik aasta läbi teha oma sõidud ainult jalgratast kasutades. Teine asi veel autode kasutamisest: linnaõhu puhtuse seisukohast ei ole mõistlik teha liiklusskeemidega autode kasutamist võimalikult ebaloogiliseks, sest tulemusena saastamine hoopis kasvab. Mõttetut jõnksutamist tuleb sedavõrd juurde.

Stockholmis on linnas sõitmiseks maks. Terves Euroopas on autode maksustamisega suudetud inimesi säästlikumate sõidukite valimisele suunata, teemaksudega kaubavedu teedelt ära suunata ja ühtlasi korjata vahendeid ühistransporti investeerimiseks. Te esindate Reformierakonda, kelle meelest Eestis pole midagi sellist vaja. Kas nii jääb ka 2050. aastani?

Meil autoga sõitjad juba maksavad kütuseaktsiisi näol.

Aga ikka on Eestis EL-i kõige saastavam autopark!

Eestis ostetavad uued autod on praegu tegelikult oluliselt vähem saastavad kui kümme aastat tagasi. Tõsi on aga see, et meil on väga palju suuri autosid tänavatel. Naljaga pooleks öeldes: Tallinna teede olukorda vaadates võib mõista, miks osa inimesi eelistab selliseid autosid, mis sobiksid ka kuumaastikul sõitmiseks.

Ja ikkagi. Mina ei usu, et Eesti ja Tallinna inimesed on rohkem autousku kui Põhjamaade inimesed. Aga kui pole ühissõidukitega mugav liigelda, kui näiteks jalgrattaga Nõmmelt või Lasnamäelt linna tulekuks peab olema poolhull, siis see kajastub ka autode kasutamise statistikas.

Ma saan aru, et teie hinnangul võiks 75%-line CO₂ õhkupaiskamise vähendamine maksta 100 miljonit eurot aastas. On see raha kuskil olemas?

Loogilisemad ja paremad liiklusskeemid ei nõua suuri investeeringuid. Selleks on näiteks Tallinnas tööl terve amet, kes peaks iga päev sellega tegelema.

Olgem nüüd ausad, see on väike osa sellest. Soovite hüpetega asja parandada, aga teame, et uued rongid-bussid on kallid. Tõite näiteks busside viimise biogaasile, aga seda ei saa ju vanade bussidega teha.

Loomulikult nõuab investeeringuid. Ja osa näiteks bussipargi uuendamisest on ära tehtud tänu kvooditehingutele.

Need on ju diislikütusega!

Jah. Kümme hübriidbussi, mis olid tehinguga ette nähtud, tuli asendada gaasibussidega, sest nende tarnimisega jäädi hätta. Eks see on valikute koht.

Aga kust see raha siis ikkagi tuleb, on see olemas?

Suur osa investeeringutest on võimalik teha EL-i fondide kaudu. Ja kindlasti siis ka CO₂ kvoodi oksjonid. Ühistranspordist rääkides olen ka kindel, et omavalitsused on teinud oma plaanid kohati vanade sõidukite väljavahetamiseks ja eks see strateegia annab neile ka signaali ebamõistlike investeeringute vältimiseks.

Kas see kava ei ähvarda tõsta makse?

Ei, seda kindlasti mitte.

Ega ka teenuste hindu – elektri, piletite näol?

Ei, kui me räägime elektr hinnast, siis vastupidi. Kuna meil täna on ühendused olemas, siis on meil reaalselt võimalus põhja pool toodetavast odavast taastuvenergiast osa saada. Efekt on just vastupidine. Alguses kaasnevad investeeringute ja toetustega kindlasti kulud. Kuid hilisemate kulude kokkuhoid on kindlasti suurem. Esialgne hinnang ütleb, et kui kulu on 100 miljonit, siis muude kulude vähenemine on 440 miljonit aastas.

TAUST

  • Eesti on osa EL-i kliimapoliitikast, mille praegune variant kehtib aastani 2020. Selle järgi on liikmesriigid kohustatud vähendama CO₂ õhkupaiskamist 20% võrra, saavutama taastuvenergia osakaaluks 20% ja hoidma 20% energiakuludest kokku ehk parandama energiatõhusust.
  • Kevadel pakkus Euroopa Komisjon juba uue üleeuroopalise kliimapoliitika kava 2030. aastani. Selle järgi peab CO₂ õhkupaiskamine vähenema 40% ja taastuvenergia osakaal tõusma 27%-ni.
  • Eestil pole seni olnud oma üht selget tegevuskava, kuidas riigi kliimapoliitikat rakendada.
  • Mullu tellis keskkonnaministeerium uuringu, kus arutati kaht stsenaariumit – vähendada CO₂ õhkupaiskamist Eestis 2050. aastaks 1990. aastaga võrreldes 75% või siis tervenisti 87%.
  • Valitsus valis ülemöödunud nädalal 75% variandi. Strateegia loodetakse kokku saada järgmise aasta lõpuks. Riigikogu kinnitust aga ennustatakse alles 2016. aasta lõpuks.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

« »

nike factory outlet kobe 9 elite polo ralph lauren outlet online air max 90 pas cher polo ralph lauren pas cher fake nike shoes new basketball shoes tiffany free runs what the kobe 8 nike air mag big size jordans nba shoes