• Eesti

Majandusareng sumbub planeerimisprotsessi

Tuuleenergia blogi - eteap May 24, 2016

Martin Kruus (2)Valdur Mikita maalib oma viimases raamatus „Lindvistika ehk metsa see lingvistika“ pildi ideaalsest Eestist ja eestlasest: meri, rannaniidud, mets, rehetalu, õunapuuaed… Isegi kirjakeele kasutamine oleks ahistav, proovigem suhelda häälitsedes nagu linnud, nii saame suhelda Looduse endaga. Kellele ei meeldiks selline utoopia. Seda aga ainult juhul, kui kirjeldatud oaas asub iseseisvas Eesti riigis, mitte reservaadina mõne suurema riigi aladel.

Väikese riigi võimuses ei ole suunata rahvusvahelist majandus- ja kaitsepoliitikat oma huvidest lähtuvalt. Oma riigi ülalpidamiskulude katmisel saame me loota ainult enda majanduskasvule. See seisukoht on ju elementaarne, kuid probleemid algavad kui majanduse edendamine jõuab meie igapäeva ellu ja inimeste nö tagahoovi. Olgu nendeks siis uued elektrijaamad-võrgud, sadamad, (raud)teed, tööstusrajatised või kinnisvaraarendused. Näiteks on Hiiumaa meretuuleparki planeeritud 10 aastat ja Muugale elektrienergiat salvestavat hüdro-pumpjaama seitse aastat ning küsimused ei tundu lõppevat kuigi kõikvõimalikud uuringud on tehtud ja hulk koosolekuid peetud. Majandustegevus paratamatult eeldab meid ümbritseva keskkonna muutmist ja loodusressursside kasutamist ning see ei ole võimalik ilma kompromisse tegemata.

Juba ajalooliselt on Eestis välja kujunenud suur looduskaitse alade võrgustik ja karmid ehituspiirangud näiteks rannaaladel. Praktikas teeb see võimatuks isegi suvila või paadilautri rajamise, rääkimata majandustegevuse arendamisest. Selline nägemus on emotsionaalselt täiesti arusaadav – mida rohkem puhta loodusega avalikku ruumi ilma silmahäirivate tehisrajatisteta, seda parem. Paraku toob niisugune lähenemine kaasa eheda looduse igas mõttes s.t. piirkonnad ilma töökohtade ja maksutuludeta, mis omakorda tingib ühiskondlike teenuste, nagu turvalisus, tervishoid või teehooldus vähenemise. See protsess toimib kohalikul tasandil juba praegu, kuid arusaadavalt moodustub terve riigi tulemus ju kohalike tegevuste summast. Ikka ja jälle ignoreeritakse nö suurt pilti ja elatakse pettekujutelmas, et piim tuleb poest, raha pangaautomaadist ja elekter pistikust. Ja eelarved, olgu kohalikud, ettevõtete omad või riiklikud, täituvad kuidagi iseenesest konkreetsetest igapäevatöödest sõltumata. Tegelikult aga ju ei täitu, selle puudujääke näeme-kuuleme enda ümber pidevalt. Eks kogu haldusreformgi ole selle tagajärg.

Leian, et majandusseisaku murdmiseks tuleb tulevikus pöörata erilist tähelepanu majandustegevuse soodustamisele piirangutest vabadel aladel. Väga kriitiliselt tuleb suhtuda uute piirangute kehtestamisse ja ülevaatamist vajavad ka olemasolevad. Oluliselt peab kiirendama planeeringute menetlemise aega ja parandama juhtimise kvaliteeti. Eelpool mainitud Muuga hüdro-pumpjaama projekt on Euroopa prioriteetsete energeetika projektide nimekirjas, mis tähendab, et sellise projekti loamenetlus ei tohiks kesta üle 3,5 aasta ning keskkonnamõjude hindamine peab olema tavapärasest kiirem, tõhusam ja läbimõeldum. Vaatamata sellele, et suisa ministeerium peaks selle eest hea seisma, siis tegelikkuses asjad muudkui venivad ja venivad.

Olen taastuvenergia valdkonnas tegutsenud aastast 2000 ning pea sama kaua olen kuulnud, et tuleks teha üleriiklik taastuvenergia teemaplaneering. Kui me seda oleks ootama jäänud, siis poleks meil ühtegi tuuleparki ega koostootmisjaama. Tõsi, meretuuleenergias on riik võtnud aktiivsema hoiaku ning kahel pilootalal – Hiiu ja Pärnu maakonnaga piirneval merealal on meretuuleparkidele sobivaid alasid otsitud. Samal ajal on Kaitseministeerium andnud signaali, et Ida-Virumaal tuulikuid ehitada ei tohiks, mistõttu on eriliselt oluline, et leitakse need alad, kus siis tuuleenergiat kasutada võib. Siit edasi on aga vaja konkreetseid samme neilt, kes oskavad näha ja julgevad ka arvestada maailma trende ning tagajärgi, kui neid eirata.

Kuna planeerimine on avalik protsess, siis meedia mõju otsuse langetamisel on suur. Tuuleparkide planeerimise juures näen pidevalt, et kaasaegsesse meediaruumi sisenemisel peale enesetsensuuri mingit muud kontrolli pole ning vastaste lahmivaid fakte ei kontrolli enam keegi. Üks Eesti ajakirjandusjuht on võrrelnud tänapäeva meediat eluga linnatänavatel, kutsudes ühtlasi inimesi aktiivsemalt avalikus elus kaasa lööma. Tallinna kesklinnas on tõesti kena patseerimas käia, kuid teeme seda ju viisakalt ja kaaskodanikke austades. Samas peab arvestama, et ette võib juhtuda igasugu seltskonda. Kes vähegi uute arendustega on kokku puutunud teavad, et vastuargumentide läbisurumisel minnakse vahel vägagi isiklikuks ja levitatakse erinevaid vandenõuteooriaid, kaldudes samas kõrvale asja enda sisust ja argumentidest.

Olen pannud tähele, et väikese riigina meeldib meile rahvusvahelisel areenil alati rõhutada, et kokkulepped on täitmiseks, sest see on meie ainus kaitse. Oma riigis midagi uut rajades vajab aga see põhimõte ise kaitset. Majandustegevuse üks alustest on planeering ehk õigus rajada ruumilisi objekte. Planeering ongi üks suur kokkuleppeprotsess, kus erinevaid vaatenurki kaaludes tuleb jõuda kompromissini. Kompromissi leida saab aga ainult vastaspoolt austades ja tema argumentidesse süvenedes, see peab olema neutraalne igasugu (sotsiaal)meedia möllu suhtes. See tähendab, et tuleb arvestada nii rahvaarvamuse kui ka kõikidele valdkonna uuringutel, seadusandlusel ja arengukavadel põhinevate seisukohtadega ning lõppude-lõpuks ka arendaja soovide ja majanduslike argumentidega. Unustamata seejuures hädavajadust Eesti majanduskasvu ergutada igal pool, kus see vähegi võimalik on.

Minu hinnangul on siinkohal eriti oluline planeeringu läbiviija ja otsustaja roll tagamaks protsessi tasakaalustatud ja ajakava kohane korraldus, vajadusel ka ülekäte läinud osapooli korrale kutsudes ja asjasse mittepuutuvat informatsiooni kõrvale jättes. Nii nagu kohtumenetluses, kus tõendusmaterjalide käsitlemine allub selgetele reeglitele ja kus ei ole ruumi emotsioonidele.

Jõuline vastandumine uutele arendustele asub oma juurtega minevikus, kus riik oli tsentraalsete otsustega jagatud kastideks: tööstuspiirkond, elamupiirkond, puhkeala, nendevahelised piirid ja ühendusteed, looduskaitsealad jne. Kaasavat planeerimisprotsessi siis ei tuntud ning otsused tehti kabinetivaikuses, rääkimata keskkonna kvaliteedi väärtustamisest. Need ajad on ju ometigi möödas. Kaasaegne planeerimine peab suutma eriotstarvetega alad ja erinevad ühiskonna funktsioonid kokku sobitada, moodustades sellest terviku. Tänapäeva majandusruum peab olema ka elamiskõlblik, sõiduteega kõrvuti jalgrattatee, turvaline jalakäijate ala, piirid slummi ja eliitrajooni vahel hägustunud jne.

Kaasaegne öko ei saa olla elust eraldiseisev elitaarne nähtus, mis osadele moetrend ja teistele turundusnipp. See peab olema osa meie igapäeva elust, sobituma selle kõikide aspektidega sh majandustegevusega.

Arvamusloo autor on Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse esimees Martin Kruus. Artikkel ilmus lühendatud kujul 19.05.2016. a. Maalehes pealkirjaga “Sihile aitavad jõuda õiged ja õiglased otsused”. 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

« »

nike factory outlet kobe 9 elite polo ralph lauren outlet online air max 90 pas cher polo ralph lauren pas cher fake nike shoes new basketball shoes tiffany free runs what the kobe 8 nike air mag big size jordans nba shoes