• Eesti

Hiiumaa tuulepargi alla jääb ilmselt üle saja seni avastamata laevavraki

Uncategorized - etea märts 14, 2017

Eesti Päevaleht, 14.03.2017

Möödunud nädalal tutvustati Hiiumaa rannikuvetesse planeeritava Loode-Eesti meretuulepargi keskkonnamõju hindamise (KMH) raportit. Kohalikud aktivistid keskendusid KMH raporti tutvustamisüritustel sellele, kuidas tuulikugeneraatorite infrapunalained mõjutavad kohalike elukvaliteeti, kuid ühtlasi ilmnes, et keskkonnamõju hinnates on jäetud tegemata midagi olulist – allveearheoloogiline uuring.

„See on olnud väga tiheda mereliikluse ala, kus on olnud ka hulgaliselt laevahukke. Ma usun, et silmad kinni võiks öelda, et tuulikupargi aladelt leitakse enam kui sada laevavrakki,” ütles keskkonnamõju hindamise raporti koostamise ajal veel muinsuskaitseameti Hiiu maakonna vaneminspektorina töötanud Dan Lukas.

Möödunud reedel saatis muinsuskaitseamet Loode-Eesti meretuulepargi projekti osalistele kirja, milles juhtis tähelepanu, et keskkonnamõju hinnates tulnuks uurida ka tuulikupargi ehitamise mõju kultuuripärandile.

Ajalooline kaubatee
„Kõnealune ala jääb ühele olulisemale ajaloolisele kaubateele, kus on toimunud ka palju laevahukke. Leidub väga hästi säilinud kaubapurjekaid, aurikuid ning ka Esimese ja Teise maailmasõja aegseid sõjalaevade vrakke, millest osa on ühtlasi merehauad, nagu näiteks allveelaeva Akula vrakk,” kirjutas muinsuskaitseameti veealuse pärandi vaneminspektor Maili Roio. Ta juhtis tähelepanu, et aruande keskkonnapiirangute kaardile ei ole kantud kõiki kultuurimälestisi ega ka kultuuriväärtusega vrakke ning hinnanguliselt võib tuulepargi rajamine mõjutada isegi kuni kümmet teadaolevat vrakki. „Kas tuulepargi ehitamine kahjustab vrakke, oleneb sellest, kuhu ja kuidas rajatakse tuulepark, ja seetõttu ongi oluline mõju hinnang, sealhulgas ka leevendusmeetmete käsitlus,” lisas ta.

Keskkonnamõju hindamise aruandes on tuulikuparkide ehitamise mõju praegu teadaolevatele vrakkidele üsna põgusalt hinnatud. Aruanne leiab, et tuuleparkide rajamine avaldab vrakkide seisukorrale väheolulist negatiivset mõju ja setete olulistes kogustes vrakkidele kandumine on vähetõenäoline. Siiski on praegune käsitlus ilmselt liiga pealiskaudne.

Lukasega nõustus ka Hiiumaa militaarajaloo uurija Ain Tähiste, kes kinnitas, et laevavrakke on Hiiumaa põhjarannikul tõesti palju. „Üks koht, kus on hästi palju vrakke, on Laine madal, mis jääb kirdesse. Seal on hulgaliselt kaitsealuseid vrakke. See jääb küll võimalike tuuleparkide arengust välja, kuid samas on meil siin ümbruskonnas kuni viisteist vrakki, mis on seotud otseselt merelahingutega. Näiteks on siisetes vetes sakslaste allveelaev U-144, mis oli Nõukogude allveelaevade esimene võit üldse,” selgitas Tähiste.

Loode-Eesti meretuulepargi arendaja, AS-i Nelja Energia juhatuse esimees Martin Kruus ei pidanud muinsuskaitseameti lisauuringu nõudmist probleemiks. „See teema on varemgi üleval olnud ja kui see toob kaasa täpsustamise, siis meil pole sellega mingit probleemi. Me oleme arvestanud sellega, et juhul kui me hakkame tuulikuparke projekteerima ja ehitama, siis tuleb igas kohas niikuinii arheoloogiline uuring teha,” ütles ta. Kruus rõhutas, et enne iga tuuliku rajamist tehakse selle asukohas põhjalik arheoloogiline uuring ja kui selgub, et alale jääb mõni muinsuskaitse seisukohast oluline objekt, saab tuuliku asukohta muuta.

Kilomeeter vahet
„Me ei sihi ühtegi väärtust ja paneme need tuulikud püsti nii, et need midagi ei kahjusta. Tuulikutel on vahet üks kilomeeter ja neid saab vajaduse korral vabalt nihutada. Pealegi tuleb arvestada ka sellega, et võib-olla soovib muinsuskaitseamet mõned vrakid üldse välja tõsta,” ütles Kruus.

Kui palju lükkab muinsuskaitseameti nõutav lisauuring edasi kahemiljardilise projekti KMH lõplikku valmimist, ei saa praegu täpselt öelda. Nüüd tuleb arendajal kohtuda muinsuskaitseametiga ning täpselt kokku leppida, milliseid ja kui mahukaid uuringuid veel teha tuleb. Kui KMH saab kunagi lõpliku kinnituse, järgneb sellele meretuulepargi projekteerimine ja ehitamine. Kuivõrd Eestis pole varem tuulikuid merre ehitatud, võib veel ette tulla muidki ootamatusi. Ent AS Nelja Energia on seadnud sihiks sõlmida esimesed elektri statistikakaubanduse lepingud juba 2020. aastal.

Sander Kiviselg sukeldumisklubist Barrakuuda rõhutas möödunud nädalal Tallinnas toimunud KMH aruande tutvustamisel samuti allveearheoloogiliste uuringute tähtsust. „Merepõhja aluskaart, mida on kasutatud, on vana ja sealt puuduvad paljud laevavrakid. Tulevaste tuulikute alal võib neid olla kümneid. Seal on näiteks kaitsealune allveelaevavrakk Akula ja ka laevavrakk Ernst Russ, mis asuvad lähemal kui 500 meetrit aladele, kuhu on praegu planeeritud tuulikud,” ütles Kiviselg.

Varem miinituukrina töötanud Kiviselg tõstatas ka küsimuse, et Esimese ja Teise maailmasõja aegsetes vrakkides võib peituda seniajani ohtlikke pomme, miine ja muid lõhkekehi, mis võivad ehitustööde ajal tekitada tõsise keskkonnaohu.

Peale arheoloogiliselt oluliste vrakkide seisukorra teeb Kiviseljale muret seegi, et kui praegu on Hiiumaa rannikumeri vee hea läbipaistvuse tõttu üks Eesti potentsiaalikamaid sukeldumisalasid, siis nii tuulepargi ehitusajal kui ka pärast seda tema arvates hea nähtavus kaob. See annaks hoobi sukeldujate ja muinsuskaitseameti ühisprojektile, millele alles aasta alguses heakskiit saadi.

Muinsuskaitseameti juhtimisel algas jaanuaris Eesti-Soome-Rootsi koostööprojekt „Baltic History Beneath Surface: Underwater Heritage Trails In Situ and Online”. Projektiga soovitakse hoogustada Läänemere veealuse kultuuripärandi turismipotentsiaali.

„Hiiumaast põhja poole jääv mereala on valitud just seetõttu, et sealsed tingimused on nii objektide kui ka nähtavustingimuste poolest ühed parimad Eesti vetes. Sealsed vrakid on väga hästi säilinud isegi tavapärases sukeldumissügavuses kuni 30 meetri sügavusel ja on seetõttu eriti atraktiivsed sukeldumisturismi arendamiseks. KMH aruandes oleks vaja hinnata ka mõju sukeldumisturismile, et kindlaks teha, kuidas tuulepargi rajamine mõjutab ligipääsu vrakkidele ja ka nähtavust,” sõnas Maili Roio muinsuskaitseametist.

Veealune muusum
Kavandatavast tuulikupargist mõnesaja meetri kaugusele jääb allveelaeva Akula vrakk, mis pärineb juba Esimesest maailmasõjast. Sinna on projekti raames kavas rajada veealune muuseum sukeldumispoide ja infotahvlitega, kust sukeldujad saavad laevavraki kohta lugeda. Vee alla on edaspidi plaanis paigutada ka LED-tuled, mida muuseumikülastaja saab nupust sisse lülitada. „Selge on see, et kui nähtavus nendel aladel kaob, siis see vähendab oluliselt kogu meie projekti väärtust,” nentis Kiviselg.

Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna ametnik Kaspar Anderson kinnitas, et tuulikupargi projektile ei saa luba anda KMH heakskiiduta ja selleks on vaja muinsuskaitseameti seisukohti arvestada. „Iga tuuliku vahe on üks kilomeeter ja kindlasti on võimalik neid paigutada nii, et need vrakkidele ei satuks. Aga see eeldab teadmisi, kus need vrakid asuvad, nii et meil on ikkagi vaja teha täiendavaid uuringuid,” ütles Anderson.

Ta tõdes, et tuulikupargi ehitamine, mis kestab kuni kolm aastat, mõjutab vee läbipaistvust kindlasti, kuid pärast valmimist ei tohiks tuulikud nähtavusele mõju avaldada. „Kuivõrd sukeldumishooaeg kestab aprillist septembrini ja meil on lindude pesitsemise ning kalade kudemise tõttu niikuinii kevadest suve keskpaigani ehituspiirangud, siis jätab see sukeldujatele võimaluse ilma segavate ehitustöödeta sukelduda ka hooaja esimeses pooles,” ütles Anderson.

– ÄÄREJUTT –
Tuuleparkide mõju loodusele on väike

Keskkonnamõju hinnates ei leitud ühtegi olulist negatiivset mõju, mis leevendusmeetmete kasutamise korral keskkonda märkimisväärselt rikuks. Analüüs näitas, et tuulikuparkide rajamine võib avaldada olulist negatiivset mõju näiteks linnustikule, kuid linnuekspertidega leiti lahendus, et tuuleparki ei rajata Apollo madalikule, mis on oluline aulide rändepeatuspaik. Leevendusmeetmena nihutatakse tuulikute asukoht Apollo madalast kagu poole sügavamasse vette.

Tuulikuparkide ehitamine avaldab väheolulist negatiivset mõju vee kvaliteedile, heljumi levikule, kalaliikide arvukusele, põhjaloomastikule ning taimestikule ja hallhüljestele.

Kui tuulikupargid juba püsti saavad, võivad need mõjutada lainetust ja hoovusi. Samuti avaldavad kuni 160 merre püstitatavat tuulikut vähest negatiivset mõju kalastikule, hallhüljestele, merikotkastele ja piirivalve radarisüsteemile.

Esile on toodud ka positiivne mõju. Näiteks võib nn kunstliku rifi tekkimine mõjuda hästi kalade elupaikadele. Positiivne mõju avaldub ka laiemas pildis – Hiiumaa turismile, kogukonnale ja üleüldisele kliimamuutusele. Olulist positiivset mõju avaldavad tuulikupargid majandusarengule, tööhõivele ja elektrienergia varustuskindlusele.

– PISITEKST –
● Keskkonnamõju hindamise aruandes on tuulikuparkide ehitamise mõju praegu teadaolevatele vrakkidele üsna põgusalt hinnatud.
● Esimese ja Teise maailmasõja aegsetes vrakkides võib peituda seniajani ohtlikke pomme, miine ja muid lõhkekehi.

Vaata ka

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

« »

nike factory outlet kobe 9 elite polo ralph lauren outlet online air max 90 pas cher polo ralph lauren pas cher fake nike shoes new basketball shoes tiffany free runs what the kobe 8 nike air mag big size jordans nba shoes